Suur tänu, Jeeves by P. G. Wodehouse

Lugesin seda raamatut peamiselt sellepärast, et dr House noor kuju selles Jeevesi ja Woosteri filmis tundub jube naljakas. Ega ootused ei olnud kõrged, sest arvata oli, et tegu on suhteliselt lihtsakoelise intriigidest läbipõimitud ja peamiselt Woosteri äpardustel põhineva jandiga. Ei pidanud pettuma, täpselt nii oligi.

Mingi sõbra valimiskampaania, mingid neurootilised naised, igasugu sugulased,varguskahtlused ja muud intriigid ja keerulised suhted. Naljakas, kuidas Wooster mingi naiste lemmik on, kõik muudkui tahaks temaga abielluda. Aga nagu ei taha ka. Sõltub päevast ja sõltub sellest, kui edukas Wooster parasjagu tundub. Või kui edukas tundub mõni teine mees. Kui lihtne mäng see elu on, eksole!

Pelevini arvud

Kummaline raamat, väga omapärase ideega. No üks mees on jõledalt arvudest vaimustuses ja nii, et tal on oma võlunumber, maagiline kaitsenumber - kogu ta elu ja otsuseid ja tegevusi valitseb see number. Kui kusagil see number esineb, on asi korras. Isegi toitu tuleb 34 korda närida iga suutäit - see ta number ongi. Ja 43 on kurjuse kehastus - see tähendab ainult halba. Ja igal pool on märke, kõigest saab välja lugeda arvu. Näiteks on kolmeharuline kahvel 34, sest 3 haru ja 4 vahet harude kõrval :) Aga ühel hetkel muutus kahvel 43-ks! Neli õhku-ruumi kolme haru vahel. Oh kus siis hakkas elu halvaks minema!

Üldiselt huvitav lugemine, no lihtsalt jaaa-buuuur. Ja ilmselt olekski raamat väga meeldinud, kui mingi räige homoteema poleks sisse sõitnud. No ikka päris naturalistlik. Ma ei ole iseenesest homofoob, aga kui asi puudutab üleüldse sellist pool-vabatahtliku või päris pealesunnitud seksuaalakte, siis mul hakkab vastik. Ja see oligi ausaltöeldes lõpetuseks mu põhiemotsioon - nats nagu vastik oli. Asjad läksid halvasti ja imelikusti.

AGa Pelevinit võiks veel lugeda - tema varasemad raamatud pidada olema küll raskeminiloetavad. Püüdlik postmodernism, nagu mulle öeldi.

Nick Hornby - Alasti Julia

Nick Hornby on tore kirjanik, mulle on meeldinud ka tema teised raamatud - How to be good ja About a boy näiteks.

Tal on mõnus kirjutamisviis ja jututeemad on ka omapärased. Seekord on mingi kaheksandajärgulise ammu tegutsemise lõpetanud laulja fanaatilise fänni ja tema elukaaslase looga. Aga sekka ka suhtevärki. Lõppkokkuvõttes kuidagi elujaatav raamat, vaatamata sellele, et üks peategelastest ahastasdes avastas, et on viimased 15 aastat lihtsalt ära raisanud ja et neid ei saa kuidagi tagasi ja et nüüd on justkui kiire, et veel elada.

Ei oskagi midagi kirjutada. Lugesin juba vahepeal muid raamatuid ka, esmased muljed on lahtunud. Aga väga meeldis küll.

Tšempionide eine

no mis zanr see nüüd oli? absurd? ei oska kategoriseerida.

lugesin seda raamatut terve igaviku, aga mitte seepärast, et oleks igav või halb olnud - suvepuhkuse ajal oli mahti lugeda vähe.

olen natuke hämmeldunud, ma ei saa täpselt aru, mis ma sellest raamatust arvan. ühelt poolt mulle meeldib see, et Vonnegut ise sündmustesse sekkub ja enda hääle raamatusse kirjutanud on - meenutab natuke Anti raamatut Nemad kaks. Aga Anti mängis lugejaga huvitavamalt - lasi justkui loosse sisse elada ja siis pistis oma nina loosse sisse ja ütles, ahaaa, see on tegelikult väljamõeldis! Sa loed raamatut! Vonneguti lugu aga oli tervenisti kirjutatud kummalises lakoonilises stiilis, mis ei andnudki võimalust unustada, et ma loen raamatut, ei andnud võimalust loosse sisse ja tegelastele kaasa elada. Loo lõpu rääkis ka juba keskel ära, va kiusupunn!

Kõik tegelased on ühevõrra tähtsad, kõik faktid on ühevõrra kaalukad, ütles ta, ja kirjeldas kõikvõimalikke loo seisukohalt täiesti ebavajalikke detaile. "näidaku teised kaose asemel korda. Mina näitan korra asemel kaost." iseenesest oleks pidanud see just rohkem päris elu ju meenutama, kui need raamatud, kus valitakse välja kirjeldamiseks ja mainimiseks vaid loo seisukohalt olulised asjad. päriselt on ümberringi ju kogu aeg mingi müra. infomüra. iseasi, kas ringi vaadates kogu aeg kusagilt saabub infot selle kohta, kui pikad ja jämedad on inimeste peenised. hahaa, penised, nagu selles raamatus oli. auh auh!:P

lugesin seda raamatut, sest see on nii kuulus - kõik räägivad pärani piibritest ja kui ropp ikka see raamat on. kummaline, et just sellest räägitakse. vanasti ehk jah, oli see ebatavaliselt siivutu, aga tänapäeva kontekstis pole seal midagi erilist. pealegi oli see mu arvates ebaoluline, taustal.

ausaltöeldes on mul tunne, et seda raamatut peaks veel lugema. ma ei suutnud jälgida stoorit päriselt, mul on tunne, et seal oli midagi, mida ma ei näinud. igatahes oli seal huvitavaid mõtteid ja mulle tundub, et seal oli ühiskonnakriitikat. roboti kuvand meeldis mulle väga. võtsin nats isiklikult, või nii :) ma ei tahaks üldse muutuda mingiks masinaks, mis mõtlemata oma funktsioone täidab.

Dovlatovi Kohver

Pani mõtlema sellele, kui palju lugusid on iga kõige pisema asja taga, kui alustada päris algusest. Ja kui erineval viisil saab elust rääkida. Dovlatov võttis kohvritäie asju ja rääkis oma (s.t. peategelase) elulugu nende kaudu, alustades algusest ja tehes kõik olulised passazid, et ikka kõigest aru saaks. Teinekord tuli minna lapsepõlvegi, et üles otsida esimene hetk, kui ta mõne inimesega tuttavaks sai.

Ja nii ongi üks tavaline müts või kingad hoopis rohkem kui lihtsalt müts või kingad. Sest et ega nõuka ajal ei olnud ju asjade saamislugu lühike ja igav nagu praegu: läksin poodi ja ostsin. Kuigi ega ma Dovlatovit selles osas päris usu, et igal sammul ikka nii absurdseid ja ebatavalisi sündmusi sündis. Isegi nõuka aja absurdsus polnud nii suur. Küllap enamasti elati ikka tavalist elu. Aga küllap sedagi annab tagant järele absurdsena kujutada.

Aga üldiselt mulle ikka nii lühikesed raamatud ei meeldi (125 lk hõredat teksti).