tag:blogger.com,1999:blog-56505321547513877582024-02-08T02:35:15.957-08:00tavaliselt loen ja loen tavaliseltUnknownnoreply@blogger.comBlogger45125tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-87654694187578279422014-08-01T04:11:00.001-07:002014-08-01T04:11:26.841-07:00Halb karma - David SafierValisin raamatu, sest selle sisukirjeldus oli veider ja ootamatu. Inimene ärkab ühel hetkel üles ja on sipelgas. Muidugi tahan ma seda lugeda! Oligi lustakas ja tore suvelugemine. Tekst ladus, muhe ja kohati suisa naljakas. Näiteks ajas naerma see, kui sipelgas ähvardas ämblikku, et ta peeretab talle suhu, kui see peaks üritama teda ära süüa. Paha maitse siis mitu päeva suus. Selline huumor.<br />
<br />
Aga vaatamata muhedusele ja sujuvale jutule ei saa see raamat mu käest väga kõrgeid punkte, sest sisu oli lõpuks ikka ülimalt lihtsasti ette-ennustatav. Lõpp läks kõige lihtsamat ja lamedamat teed ja lõpuks kujunes raamatust paras moraalitsemine. Juhis, kuidas oleks ikka õige elada ja hea ja õige inimene olla. See lõpplahendus oli ikka tõeline pettumus. Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-34466563832544370772014-07-12T23:48:00.001-07:002014-08-01T04:18:49.510-07:00Deaf sentence - David LodgeMees jääb poolkurdiks ja on sunnitud oma professoriametist taanduma ja pensionile minema. Seigad ja kirjeldused, kuidas ta ei kuule ja ei saa asjadest aru. Lingvistikast kirjutab ka.<br />
<br />
Aga üldjoontes jääb segaseks see, millest täpselt raamat on. Vist elust ja kurtusest ja surmast ja kurdiksjäämise traagika suhtelisest kohast kogu elu ja surma skaalal. Surmast räägib ta tõesti palju ja väga erinevaval viisil - jutuks on isa vananemine, tema enda vananemine, kurdiks jäämine ja pensioneerumine, suitsiidi teema sõidab ka sisse. Ühesõnaga sama teema erinevatest nurkadest ja käsitlustest ja mulle tundub, et lõpplahendusena ta mõistab, et on hullemaid asju kui kurdiks jäämine. Minategelase ja tema isa teema pidi olema ka autobiograafiline, nii et ei ole võimatu, et raamat on talle osalt terapeutiline kuulmise kaotamise, positsiooni ja autoriteedi kaotamise läbimõtlemine ja -tunnetamine.<br />
<br />
Teema on sünge, kuid raamat ise ei ole sünge, ei ole pisarakiskuja. Ajuti pisut humoorikas, kuid üldjoontes selline mõõdukas emotsioonide ja mõtete tasakaal. Kõrget hinnet mu käest siiski ei saa - sedavõrd see mind ei kõnetanud ja lõppkokkuvõttes jäi natuke õlgukehitama panev tunne. <br />
<br />
P.S. Kirjutamisviisilt huvitav trikk - ühe lõigu lõpus ütleb, et nüüd on aeg kolmandas isikus kirjutamise käes ja muudab perspektiivi seni minavormist temavormi. Huvitav, et ta annab eelnevalt märku sellest.esimese korra annab, teised korrad mitte. selleks, et mõista, miks ta seda teeb, peaks lähemalt analüüsima. küllap on minavormis teistmoodi teemad või lähenemised või tunded kui tema vormis kirjutatul. Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-9643559796655050332012-06-26T11:23:00.001-07:002012-06-26T11:23:21.675-07:00Hermann Hesse Lapsehing<p>Klassikalist kirjandust ka sekka ja selkorral siis Hermann Hesse jutustustekogumik. Kunagi ülikooliajal pidime koolis lugema Hesse stepihunti ja leidma, kuidas see on Jungi teooriatega seotud. No ikka idi ego ja superego jutuga. Mäletan, et raamat oli hea ja Jungi leidsime ka sealt seest üles. </p> <p>Lapsehing on esimene lugu kogumikust pealkirjaga Nürnbergi reis. Lugu on täiskasvanud inimese meenutus oma lapsepõlvest ja isakartusest, seletamatust tungist teha halba ja varastada, häbist ja piinast, süütundest. Ilusas keeles ja väga huvitavalt kirjeldab ta poisi sisemisi heitlusi ja emotsioone, mida ta justkui ise kõrvalt vaatab, samas olles võimetu nende tärkavate tungide vastu hakkama. Inimene on ebaratsionaalne ja heitliku meelega – seda olen ma alati arvanud. </p> <p>Hea lugu! Võtan järgmised ette</p> Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-19832125222419304292012-04-08T05:13:00.001-07:002012-04-08T05:17:21.788-07:00Banana Yoshimoto - Köök<div align="justify">
<img align="left" height="221" src="http://www.apollo.ee/media/catalog/product/cache/1/image/300x455/17f82f742ffe127f42dca9de82fb58b1/r15/kook.jpg" style="display: inline; float: left; margin: 7px 10px 0px 0px;" width="151" /></div>
<div align="justify">
Muidugi kütkestas mind selle raamatu pealkiri, juba niivõrd toidufriik olen, et isegi ilukirjandust valin toidu-ja söögihõnguliste pealkirjade järgi. </div>
<div align="justify">
Ei olnud söögist, ei olnud toidust, ei olnud kokast. Või siiski oli ka – peategelane oli kokk, toiduhuviline, gurmaan. Kuid see kõik oli ta elustiil ja olemise viis, mis oli muude elusündmuste ja raamatu põhiteema taustaks. Igal juhul väga tuttavlik oli see tütarlapse toiduarmastus ja söögitegemisrõõm. Ja teksti oli ikka pidevalt pikitud kirjeldus sellest, mis õhtuks või hommikuks söödi. </div>
<div align="justify">
<br /></div>
<div align="justify">
Põhiteemaks oli aga hoopis lähedase inimese kaotus. Tüdruk kaotas vanaema, kes teda kasvatas. Ise oli ta veel noor, habras ja see mõjus talle väga halvasti. Huvitav oli, kuidas elu ta ümber muutus, millised inimesed sinna tekkisid, millised emotsioonid, mõtted ja tunded. Kõik kui unenäos, tundus ebareaalne ja kummaline. Midagi on neis jaapani raamatutes. Midagi sellist, mida ma ei oska päriselt sõnastada ega sellest arugi saada, kuid vaata emata väga süngele teemale ja keerulistele emotsioonidele, ei olnud see raamat selline pisarakiskuja kui oleks sama lugu Holliwoody filmina. Mingi rahulikkus ja emotsioonide stoilisus on selles kirjutamisviisis. Inimesed on vaatamata oma arust ära olekule kuidagi arukad, ei ole sellist <i>drama queeni</i> rolli võtmist kui võib kohata USA filmides. See on üks vähestest raamatutest, kus sellist teemat käsitletakse nii, et mul ei ole õudne seda lugeda. Ei tekita hirmu ja õudust. See ei tähenda muidugi,et see kõik poleks olnud raamatutegelaste jaoks hirmus ja valus ja elumuutev. Ei oska tõesti sõnastada. </div>
<div align="justify">
Keset raamatut tuli mulle halb üllatus – jutt sai läbi ja algas teine. Samal teemal, kuid kaotati armsam ja vend. Jälle väga noored inimesed. Ka autor ise oli noor, kui selle kirjutas aastal 1988 ja kohe auhindu võitma hakkas. Ka see teine lugu oli hea, liigutav ja köitev, nii et ma andsin andeks selle üllatuse. Jälle noored ja nende hingevalu ja sellega toimetulek. Allaandjaid polnud, alati ole mõttes see, et ükskord see valu ja vaev lõpevad, alles jäävad lihtsalt head mälestused, elu läheb edasi. Vaja lihtsalt mingil viisil hetkega ja iseendaga seni toime tulla. Selle loo lahendus oli küll mõnevõrra paranähtusi hõlmav, kuid pole viga, see isegi sobis sinna. </div>
<div align="justify">
Muuseas, Banana ei ole autori päris nimi. Tegelikult on ta nimir Mahoko Yoshimoto ja mul on selle üle hea meel. Banana on nimena üsna totter. </div>Unknownnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-51868960016962840972012-04-03T10:15:00.000-07:002012-04-03T10:15:09.939-07:00Paddy Clarke hahahaRaamat teismelise poisi maailmast ja vaatenurgast. Poiss nagu poiss ikka, käib koolis, kiusab väikest venda, kolab naabripoistega ehitusplatsidel, mängivad mänge. Ainult et need ei olnud mängud. Kõik oli justnagu päriselt. Mõni naabrinaine võiski olla Näiteks, kui lõi jala ära, teatas ta, et verd lahmab, sokk on märg. Kiskus soki jalast. Verd ei olnud. Kujutlusvõime ja reaalsus põimusid. Pidevad inimkatsed iseendaga. Mis juhtub kui ma hästi hästi kiiresti keerutan. Süda läheb pahaks. Oksendan. Huvitav, kas okset on maja juurest näha. Ei ole. Huvitav, kaua okse mädaneb. No vaatame. Käin iga päev vaatamas, näe, kuu aja pärast peaaegu polegi näha.<br />
<br />
Ma ei tea, kas see raamat mulle meeldib. Laste mõttemaailma nägemine oli päris hirmus. See on hirmus, missuguses maailmas nad elavad - üksteisega konkureerimine, kõva mees olemine oli ikka üks olulisemaid asju. Eriti mängudes, kus näiteks ahjuroobiga üksteist taoti - kes rõvedama sõimusõna seepeale ütles, oli võitja. Pidev piiride kompamine, võimumängud.<br />
<br />
Ka see, kuidas laps täiskasvanuid tajus, oli õudne - väikesed märgid, mis näitasid, et isa on halvas tujus ja võib väga kuri olla, märgid, et vanemad kaklevad, püüd kõigi meeleolu parandada. <br />
<br />
Vist oli hea raamat, lihtsalt muutis see mu ärevaks. Lapsi peaks hoidma, aga see, millise maailma nad ise üksteise jaoks loovad, on lihtsalt õõvastav.Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-3791658602794034732012-01-12T11:57:00.000-08:002012-02-03T12:34:59.361-08:00Lasse Lehtinen - punane mäenõunikLugesin seda juba jupp aega tagasi, ja vat enam ei mäletagi eriti hästi midagi<br />
<br />
raamatututvustus üteb nii :)<br />
<br />
<span style="font-family: Calibri; font-size: small;">Käesolevas teoses
naerutab autor lugejat, kirjeldades soome ärimeeste kaubareiside
juhtumisi. Purjuspäi keerab soome ärimees kokku igasuguseid lollusi, mis
siis järgmisel päeval tuleb taas viina sisse uputada. Mõistagi teevad
seiklustes kaasa naised, igasugused aferistid, kes Brežnevi päevil olid
ennast Moskvas hästi sisse söönud, ning ka üks teadmishimuline eesti
professor. <br />Tänu Talvesõjale kujunes Soome saatus teistsuguseks kui
Eestil, aga Soome ärimehed oskasid Moskvas lömitada just niisama hästi
kui Soome poliitikudki. Olude sunnil tuli Moskvas asju ajada
eestlastelgi. Nüüd võime mõlemad vabalt naerda selle üle, kuidas see
kõik vanasti oli.</span>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-2748324471380821012012-01-06T11:59:00.000-08:002012-02-03T12:00:05.196-08:00Jahmatus ja värinad - Amélie NothombSee raamat mulle üsna meeldis.Peategelane töötab ühes Jaapani suurfirmas
ja tal ei lähe seal üldse hästi. Ta ise ei ole ka üldse jaapanlane,
belglane vististi hoopis. Pealegi ei saanud ma pool raamatut aru, kas
tegu on mehe või naisega :) Miskipärast pidasin meheks, vist seetõttu,
et ta ülemus oli naine ja nende vahel oli mingi kummaline hõõrdumine,
samas kui ta imetles ülemust pidevalt. <br />
<br />
Igatahes, suhted ülemusega ja juhtkonnaga lähevad nässu, talle
keeratakse kaela mingeid tööülesandeid, mida ta ei suuda täita (mingi
jõle raamatupidamisasi). Lõpuks lõpetab koristajana, keda alandatakse
jne. Üsna jube ja lootusetu lugu selles mõttes. Aga lugu pidada olema
autobiograafiline. Vaeseke.Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-70158190373067297642012-01-06T11:55:00.000-08:002012-02-03T11:59:09.203-08:00Sven Reneger - Berliini BluusTäiesti juhuslik raamat raamatukogu riiulilt. Aga seekord läks tõesti
hästi - väga mõnusal viisil kirjutatud ja kuidagi soe raamat. Soe ja
südamlik, vaatamata sellele, et peategelane ja ka kõik tema sõbrad
töötavad kõrtsis ja elavad üsna ebatervislikku elu. Keskealise mehe
hingeelu ja emotsionaalsuse ja tundelisuse kirjeldamine ei ole minu
arvates väga tavaline - kui just ei räägita muidugi keskeakriisist või
mingitest sellistest asjadest. Selles raamatus oli aga hoolimist,
toredat kohmetust, toredat siirust.<br />
<br />
Ja samas ka absurdikat - mingi hulkuva ja kummalise koera liin läbib
raamatut. Vahepeal ei saa aru, kas see koer, kellega purupurjus Härra
Lehmann keset väljakut maas istudes vestleb, on ikka päriselt olemas. Ja
väga meeldis mulle selle raamatu dialoog, mis kohati oli nii kohutavalt
tõetruu ja seda just sellepärast, et näiteks kõrtsivestluses on üsna
lihtne ette kujutada, et kaks meest räägivad ühel, aga kolmas mees
hoopis teisel teemal. Ja niimoodi kohe pikalt, järjekindlalt, aegajalt
vestlused segunevad ja mõlemale poolele tundub, et teised räägivad
nendega ja nende teemal. Mõttekäikude ja vestluste kohatine
ebaloogilisus - see tundus nii päris. <br />
<br />
<br />
Raamatu kaanel on küll kirjas, et taustal kajastatakse ka berliini müüri
langemist, aga seda mainiti vaid paar korda raamatu lõpus ja ei kuigi
tõsiselt. Nii et see paneb mind jälle imestama, et kes kurat neid
tagakaane tekste kirjutab. Mu arust ei vasta need kunagi raamatu
poindile ja sisule. Aga võibolla ongi hea, et ette ära ei räägita.Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-64263642090246695172011-09-03T11:56:00.000-07:002012-02-03T11:57:17.932-08:00Mankell - Riia verekoeradOi kui kaua polnud jälle ilukirjandust lugenud. Koleda krimka kohta
ILUkirjandus öelda on muidugi huvitav. Aga selle raamatuga juhtus üldse
tore lugu. Võtsin korraga mitu Henning Mankelli krimkat raamatukogust.
Ühe pealkiri oli Riia koerad, teine oli Riia verekoerad. Kui raamatud
lahti tegin, selgus, et tegu on sama raamatu erinevate tõlgetega. Jube
huvitav oli võrrelda tõlkeid. Paar lehekülge lugesingi paralleelselt -
sõnum ja jutt oli kõik sama, midagi valesti ei tundunud olevat, aga
sõnavalikud ja õhtusik, mis sellest lähtuvalt tekkis, olid raamatutes
ikka natuke erinevad. valisin siis ühe välja ja lugesin.<br />
<br />
Väga põnev krimka oli. Rootsi politsei leidis oma rannast Riia kaabakad
surnuna paadist ja läheb Riiga asja uurima. Aga aeg on siis aasta 1991,
mis on segane ja kogu see nõukaaja õõv... uhh, jube. Kunagi ei tea, keda
usaldada ja mis tegelikult toimub ja kus tegelikult pealt kuulatakse
jne. Väike armastus on ka mängus, nagu ikka.Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-44071306001386545602011-02-13T11:42:00.000-08:002012-02-03T11:43:12.254-08:00Suur tänu, Jeeves by P. G. Wodehouse<div class="post-body entry-content" id="post-body-5499933298255525612">
Lugesin seda raamatut peamiselt sellepärast, et dr House noor kuju
selles Jeevesi ja Woosteri filmis tundub jube naljakas. Ega ootused ei
olnud kõrged, sest arvata oli, et tegu on suhteliselt lihtsakoelise
intriigidest läbipõimitud ja peamiselt Woosteri äpardustel põhineva
jandiga. Ei pidanud pettuma, täpselt nii oligi.<br />
<br />
Mingi sõbra valimiskampaania, mingid neurootilised naised, igasugu
sugulased,varguskahtlused ja muud intriigid ja keerulised suhted.
Naljakas, kuidas Wooster mingi naiste lemmik on, kõik muudkui tahaks
temaga abielluda. Aga nagu ei taha ka. Sõltub päevast ja sõltub sellest,
kui edukas Wooster parasjagu tundub. Või kui edukas tundub mõni teine
mees. Kui lihtne mäng see elu on, eksole!
</div>
<span class="post-author vcard">
</span>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-78537671050959231772011-02-06T11:41:00.000-08:002012-02-03T11:41:38.861-08:00Poodud rebaste mets<div class="post-body entry-content" id="post-body-8603900071971494043">
Võtsin raamatukogust juhuslikult mõned raamatud, kaanepildi ja
kirjelduse põhjal valisin. Üks neist sattus olema see soomlase kirjutatud poodud rebaste
mets, mis tundus kirjelduse põhjal lihtne ja lõbus lugemine, reisil
lugeda paras. Oli ka. <br />
<br />
Tööpõlgur, pisisuli ja pangaröövel, kes "koostööpartnerite" eest koos
kullalaadungiga metsa varjub ja seal luksusliku elu sisse seab, ikka
sellise vanni ja telekaga luksuselu. Seltsi satub talle sinna kummalisi
seltsilisi elama, kujuneb soe ja südamlik, kuigi äärmiselt kummaline
"pere", mille hulgas on ka näiteks 90 aastane saami memmeke ja
rebasekutsikas Viiesajane. Rebase nimi on selline, sest ta virutas
põõsale kuivama pandud viiesajase rahatähe ära :) <br />
<br />
Ühest küljest selline pahategijate raamat, pätid ja kaabakad, kellel
puuduvad autunne ja süümepiinad. Aga samas kuidagi tore ja soe raamat.
Need tegelased loovad täiesti omaette maailma ja elu, muudest asjadest
ja elust eemal ja eraldi. nagu raamatu kirjeldus ütleb "raamat õhkub
usku inimese võimesse ise oma probleemidele lahendus leida". Nii vist
oli ka.
</div>
<span class="post-author vcard">
</span>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-72196698147131799022011-01-29T11:40:00.000-08:002012-02-03T11:43:26.447-08:00Pelevini arvudKummaline raamat, väga omapärase ideega. No üks mees on jõledalt
arvudest vaimustuses ja nii, et tal on oma võlunumber, maagiline
kaitsenumber - kogu ta elu ja otsuseid ja tegevusi valitseb see number.
Kui kusagil see number esineb, on asi korras. Isegi toitu tuleb 34 korda
närida iga suutäit - see ta number ongi. Ja 43 on kurjuse kehastus -
see tähendab ainult halba. Ja igal pool on märke, kõigest saab välja
lugeda arvu. Näiteks on kolmeharuline kahvel 34, sest 3 haru ja 4 vahet
harude kõrval :) Aga ühel hetkel muutus kahvel 43-ks! Neli õhku-ruumi
kolme haru vahel. Oh kus siis hakkas elu halvaks minema!<br />
<br />
Üldiselt huvitav lugemine, no lihtsalt jaaa-buuuur. Ja ilmselt olekski
raamat väga meeldinud, kui mingi räige homoteema poleks sisse sõitnud.
No ikka päris naturalistlik. Ma ei ole iseenesest homofoob, aga kui asi
puudutab üleüldse sellist pool-vabatahtliku või päris pealesunnitud
seksuaalakte, siis mul hakkab vastik. Ja see oligi ausaltöeldes
lõpetuseks mu põhiemotsioon - nats nagu vastik oli. Asjad läksid
halvasti ja imelikusti.<br />
<br />
AGa Pelevinit võiks veel lugeda - tema varasemad raamatud pidada olema
küll raskeminiloetavad. Püüdlik postmodernism, nagu mulle öeldi.Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-91381102510194135492011-01-21T11:36:00.000-08:002012-02-03T11:39:41.119-08:00Mankelli Valejälg<div class="post-body entry-content" id="post-body-5898091312206113780">
Kuna eelmine Mankelli raamat
mulle meeldis, otsustasin veel lugeda. Ta on väga produktiivne
kirjanik, valejälg on tema kahekümne esimene raamat. Kurt Wallanderiga
raamatutest juba kümnes - nii ütles järelsõna. Kronoloogiliselt on
valejälg täpselt viienda naisele eelnev. Nii et alustasin sarja lugemist
kenasti keskelt ja liigun tagurpidi.<br />
<br />
Nagu krimkale kohane, on see loomulikult eraldiseisev lugu. Lihtsalt
politseiniku eraelulised sündmused ja ka kolleegide vahetuse ja politsei
struktuuride lood on teineteisele järgnevad. See on muidugi väga
sümpaatne. Üldse on meeldiv, et on võimalus samade tegelastega uuesti
kohtuda ja sellesse maailma minna. Kuigi see mõrvamaailm ei ole meeldiv
maailm.<br />
<br />
Nagu ka viiendas naises, oli suht ruttu lugejale teada, kes on mõrvar.
Aga seekord kippus mind vahepeal häirima see, kuidas ma nägin, et
kirjanik oli meelega politsei pähe valesid mõtteid pannud ja kuidas
valede hulgas vahel vilksatasid õiges suunas mõeldud mõtted, kuid mis
läksid mõtetetulva kaduma. Viiendas naises tundus see kuidagi
loomulikum, seekord ma ei uskunud alati Wallanderi loogikaid ja
tähelepanekuid. Nagu mingi CSI, mis olematuid vihjeid järgides juhtumi
lahendab imeväel.<br />
<br />
Samas on selle raamatu võlu see, et politsei ei ole kõikvõimas.
Ületöötanud, väsinud, äpardustega. Sageli sihitult kõigis suundades
korraga jooksev, ebakindel ja end saamatuna tundev. Ja jälle meeldis
mulle see, kuidas kirjeldati mõtlemise kaootilisust, ebasobivaid mõtteid
- lihtsalt väga inimlikuks teeb see tegelased. Palju infot, mis ei ole
juhtumi lahendamise seisukohalt oluline, aga see teeb asja nagu
realistlikumaks.<br />
<br />
Lugu ise oli muidugi kole. Põlev tüdruk ja skalpelleritud mehed.
</div>
<span class="post-author vcard">
</span>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-30622462623812250352011-01-19T11:33:00.000-08:002012-02-03T11:34:10.845-08:00Akunini Altõnn-TolobassPõnev raamat, laheda temaatika ja sündmustega, huvitavalt üles ehitatud -
no ikka nii, et kordamööda sai lugeda ammusurnud esiisa, kelle kirja
järgi varandust otsiti, ja järeltulija seiklusi. lugu hargnes kahest
otsast korraga lugeja jaoks. ja salapära, et mis värk siis ikkagi oli,
see püsis lõpuni.<br />
<br />
Fandorin tahtis teha oma ajaloo teadustööd. Selleks pidi minema
venemaale arhiivi oma esiisa kirja otsima, aga satub palju suurema
portsu otsa, kui ta seda oleks eales oodanud. Väga vana ja kadunud
raamatukogu otsingutesse sattus, seni oli arvatud, et see raamatukogu on
vaid müüt. Lõpuks oli seal erinevate tüüpide, heade ja halbade,
üksteise ülemäng ja kavaldamine nii keeruline, et ma ei suutnud enam
jälge pidada, et kes mis hetkel kellele mingit udu ajas ja kellel naha
üle kõrvade tõmbas. Aga muidu igati mõnus lugemine.Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-29077617951500106942010-12-27T11:32:00.000-08:002012-02-03T11:33:14.724-08:00Mankell - viies naineVäga mõnusalt paks raamat, palju huvitavat lugemist! Täiesti minu maitse
järgi ja miskipärast ikkagi tundub, et Rootsi või üldse põhjamaa
kirjanikes on miskit teistsugust.<br />
<br />
Meeldis, et üsna kohe alguses oli lugejale teada, kes oli kuritegija -
mitte küll väga otseselt näpuga näidates, kuid siiski väga selgelt
viidates. Ja näidati kuidas ja mis toimus ka kurjategija seisukohalt.
See muutus politseitöö jälgimise hoopis teistsuguseks kui need
tüüpilised krimkad, kus lugejal on samad teadmised või isegi väiksemad
kui uurijal või politseil. Selles raamatus oli lugeja nägi aga ühe
silmaga pahategija tegevusi ja teise silmaga politsei oma.<br />
<br />
Lisaks veel politsei eraelu ja suhted ja mured ja mõtted ja elu ja ajapuudus ja väsimus ja hirmud ja emotsioonid.<br />
<br />
Põnev lugemine!Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-42672233654393802072010-12-27T11:31:00.000-08:002012-02-03T11:43:45.479-08:00Nick Hornby - Alasti JuliaNick Hornby on tore kirjanik, mulle on meeldinud ka tema teised raamatud - <i>How to be good</i> ja <i>About a boy </i>näiteks<i>. </i><br />
<br />
Tal on mõnus kirjutamisviis ja jututeemad on ka omapärased. Seekord on
mingi kaheksandajärgulise ammu tegutsemise lõpetanud laulja fanaatilise
fänni ja tema elukaaslase looga. Aga sekka ka suhtevärki.
Lõppkokkuvõttes kuidagi elujaatav raamat, vaatamata sellele, et üks
peategelastest ahastasdes avastas, et on viimased 15 aastat lihtsalt ära
raisanud ja et neid ei saa kuidagi tagasi ja et nüüd on justkui kiire,
et veel elada. <br />
<br />
Ei oskagi midagi kirjutada. Lugesin juba vahepeal muid raamatuid ka, esmased muljed on lahtunud. Aga väga meeldis küll.Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-36319788279538713432010-12-18T11:30:00.000-08:002012-02-03T11:30:42.302-08:00John Irving - neljas käsi<div class="post-body entry-content" id="post-body-996003913292225397">
Iriving on kummaline autor. Kummaliste teemadega. Vaatan eelmise kahe
Irvingu kohta kirjutatut, ja sõnad kummaline ja veidrad tegelaskujud jne
figureerivad seal ka. <br />
<br />
Aga neljas käsi oli eelmistest lineaarsema, lihtsama ja selgema sisuga.
Televisiooni uudisteankrul hammustas lõvi käe otsast ja siis talle
siirdati uus. Uue käe endise omaniku naine aga tundis jätkuvalt
omapärast huvi käe ja selle omaniku vastu. Veider, eksole. Aga samas
lõpuks läks asi päris ootamatult südamlikuks ja romantiliseks ja
häppiendiliseks. Aga ma pean ütlema, et mulle täitsa meeldis. Mõnus
lugemine oli.
</div>
<span class="post-author vcard">
</span>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-88225857419023240562010-12-07T11:29:00.000-08:002012-02-03T11:29:43.941-08:00Ristikivi - Imede saarValisin loomingu raamatukogust välja mõned raamatud puhtalt selle järgi,
mis on kõige paksem. Mulle ei meeldi õhukesed ja liiga ruttu läbi
saavad raamatud. <br />
<br />
See ristikivi oleks aga võinud olla lühem. Alguses oli väga lahe, kuidas
oli loodud ja kirjeldatud teistmoodi ühiskonda, mis ühelt poolt oli
väga tänapäevane, teisalt aga selline ulmeline ja idealistlik. Meenusid
sotsiaalpoliitilise filosoofia kursused, kus Platonit pidi ka lugema-
just Platoni õpetuse järgi oli see ühiskond üles ehitatud. Huvitav, et
seda ei mainitud, et platoni järgi voolas tööliste veres raud, sõdurite
veres hõbe ja valvurite/filosoofide veres kuld. Mind ajas nii jubedasti
see naerma, kui seda lugesin. Kogu Platon oli nagu muinasjutt. Aga vot,
selle muinasjutu järgi ehitati selles raamatus ühiskond üles. <br />
<br />
Väga palju oli seal kaasaja ühiskondade ideaale - demokraatia, võrdsus,
igaüks on oma õnne sepp põhimõte jne. Aga muidugi ka kummalisust ja
kontrolli ja manipuleerimist. Lugesin kusagilt, et see raamat olevat
ühiskonnakorra kriitika - ega muidu nõuka ajal seda avaldada poleks
ilmselt saanudki, kui see demokraatia oleks hästi töötanud ja inimesed
õnnelikuks teinud. Ikka pidi halvasti minema. <br />
<br />
Idee niisiis oli huvitav, aga seda ühiskonnakirjeldust oli liiga pikalt,
igav hakkas. sest ega midagi eriti ei toimunud, ainult tutvuti selle
kummalise ühiskonnaga. Ja siis kiire lõppmäng, mis oli jälle liiga
kiire.Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-26699032170023723352010-11-12T11:28:00.000-08:002012-02-03T11:28:39.555-08:0012 tooli- Ilja Ilf, Jevgeni PetrovNii mitu korda oldi seda raamatut mulle soovitatud, et võtsin siis
lõpuks kätte. Ei tea, mis minu huumorisoonega küll on, aga ei tundunud
kuigi naljakas. No olid jah huvitavad ja taiplikud ideed Ostap Benderil,
kuidas raha teistelt välja petta, aga mind nii häirib see, kui kedagi
lolliks tehakse ja nahka üle kõrvade tõmmatakse, et ma ei suutnud
kuidagi naerda õnnetute lesknaiste jt hädasse jäänud inimeste üle. <br />
<br />
Õudselt sündmuste- ja infotihe tekst oli ka, selline lärmakas raamat
nagu - jõle palju igasugu infot ja sahmimist ja ringi tuusteldamist ja
uusi ja uusi inimesi, keda kõike hetkeks kohtad ja kelle kohta midagi
teada ei saa. Selline suurepärane materjal jant-komöödia filmi jaoks.
Filmi ma näinud pole. <br />
<br />
Muud ei oskagi nagu kosta.Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-16957158985994562622010-10-23T11:26:00.000-07:002012-02-03T11:27:24.379-08:00Akunin - F.M.Väga laheda ideega ja maailma nõmedaima lõpuga raamat. <br />
<br />
Lugu ise mulle väga meeldis - mingi narkar leiab mingid vanad paberid,
mis osutuvad Dostojevski kuritöö ja karistuse esmase versiooni käsikirja
üheks jupiks. Kogu raamatus ongi kaks paralleelset liini. Ühelt poolt
Dostojevski jutt, mida jupikaupa üles leitakse ja loetakse. Teiselt
poolt aga selle käsikirja otsingutega seotud krimilugu. <br />
<br />
Muidugi on tegu väga väärtusliku käsikirjaga, mille leidmisest paljud
huvitatud on, nii et kaasneb nii laipu kui mõistatusi. Kohati kippus
küll DaVinci koodiks, kui hulluks läinud käsikirjaomanik mõistatuste
vormis kodeeritud vihjeid andis, et kus järgmine käisikirja jupp jälle
peidus on. <br />
<br />
Dostojevski kirjutatud lugu on aga kirjutatud politsei vaatenurgast ja hoopis teistmoodi ja seetõttu väga äge. <br />
<br />
Lõpp oli aga totaalselt lollakas. Lugu sai otsa ja siis järgnes 40lk
selgitusi, kus kõik vähegi ähmaseks jäävad asjad korralikult lahti
selgitati, ajaloolisi fakte täpsustati ja selgitati, mida täpselt nüüd
silmas peeti. täiesti õudne. ei tea, kas see oli püüd
kirjandusteaduslikult romaanile läheneda või - no oli ju raamat ise ka
kirjandusteadusest otsapidi. igatahes sellist asja ma paluks mitte
korrata.Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-67535118899712726462010-10-13T11:26:00.000-07:002012-02-03T11:26:15.624-08:00salamõrtsuka õpilane - Robin HobbSelle raamatu unustas keegi minu juurde. Selline okei raamat, keskmisest
põnevam, paneb tegelastele kaasa elama, aga samas kogu aeg ootaks, et
peategelasel nüüd lõpuks hästi ka minema hakkaks. no seal on kuninga
sohipoeg, kelle saabumine lossi tekitab parajat segadust ja kelle
positsioon seal väga kummaline on. Ja kes siis salamõrtsukaks
koolitatakse. ja poisile meeldivad loomad, see on nunnu. <br />
<br />
vahepeal kipub üsna Coelhoks mu arust. no mingid kummalised sidemed
poisi ja loomade vahel, miskine taidumine, mis on sisuliselt kaugel
asuvate inimestega suhtlemine mingil kummalisel tasandil. Ja siis
sügavmõtteline ja salapärane õpetaja, kes ilmub keset ööd, et elutarkust
õpetada. <br />
<br />
ühesõnaga, no oli kah. olen kuulnud, et sel raamatul on järgmisi osasid ka, aga neid ma küll lugeda ei viitsi.Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-28973018339500972202010-08-25T11:24:00.000-07:002012-02-03T11:44:24.538-08:00Tšempionide eineno mis zanr see nüüd oli? absurd? ei oska kategoriseerida. <br />
<br />
lugesin seda raamatut terve igaviku, aga mitte seepärast, et oleks igav
või halb olnud - suvepuhkuse ajal oli mahti lugeda vähe. <br />
<br />
olen natuke hämmeldunud, ma ei saa täpselt aru, mis ma sellest raamatust
arvan. ühelt poolt mulle meeldib see, et Vonnegut ise sündmustesse
sekkub ja enda hääle raamatusse kirjutanud on - meenutab natuke Anti
raamatut Nemad kaks. Aga Anti mängis lugejaga huvitavamalt - lasi
justkui loosse sisse elada ja siis pistis oma nina loosse sisse ja
ütles, ahaaa, see on tegelikult väljamõeldis! Sa loed raamatut!
Vonneguti lugu aga oli tervenisti kirjutatud kummalises lakoonilises
stiilis, mis ei andnudki võimalust unustada, et ma loen raamatut, ei
andnud võimalust loosse sisse ja tegelastele kaasa elada. Loo lõpu
rääkis ka juba keskel ära, va kiusupunn! <br />
<br />
Kõik tegelased on ühevõrra tähtsad, kõik faktid on ühevõrra kaalukad,
ütles ta, ja kirjeldas kõikvõimalikke loo seisukohalt täiesti
ebavajalikke detaile. "näidaku teised kaose asemel korda. Mina näitan
korra asemel kaost." iseenesest oleks pidanud see just rohkem päris elu
ju meenutama, kui need raamatud, kus valitakse välja kirjeldamiseks ja
mainimiseks vaid loo seisukohalt olulised asjad. päriselt on ümberringi
ju kogu aeg mingi müra. infomüra. iseasi, kas ringi vaadates kogu aeg
kusagilt saabub infot selle kohta, kui pikad ja jämedad on inimeste
peenised. hahaa, penised, nagu selles raamatus oli. auh auh!:P<br />
<br />
lugesin seda raamatut, sest see on nii kuulus - kõik räägivad pärani
piibritest ja kui ropp ikka see raamat on. kummaline, et just sellest
räägitakse. vanasti ehk jah, oli see ebatavaliselt siivutu, aga
tänapäeva kontekstis pole seal midagi erilist. pealegi oli see mu
arvates ebaoluline, taustal. <br />
<br />
ausaltöeldes on mul tunne, et seda raamatut peaks veel lugema. ma ei
suutnud jälgida stoorit päriselt, mul on tunne, et seal oli midagi, mida
ma ei näinud. igatahes oli seal huvitavaid mõtteid ja mulle tundub, et
seal oli ühiskonnakriitikat. roboti kuvand meeldis mulle väga. võtsin
nats isiklikult, või nii :) ma ei tahaks üldse muutuda mingiks masinaks,
mis mõtlemata oma funktsioone täidab.Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-61745556968335577562010-07-22T11:22:00.000-07:002012-02-03T11:23:29.387-08:00juhuslik krimkaOstsin lennujaamast juhusliku krimka. My soul to take - <span class="post-labels">
Yrsa Sigurdardottir</span>. Kutsus see, et autor on Islandilt
ja mul on miskipärast tunne, et põhjamaade kirjanike raamatutes on
miskit põhjamaist hõngu.<br />
<br />
Oli täitsa hea krimka - kiskus endasse, nii et raske oli raamatut käest
panna. Jube hakkas ka, nii et pärast ei saanud magama jääda. No sellised
klišeed nagu pimedas uduses aias kummitav väikese lapse hing, aegajalt
on kosta lapse nuttu. Ja mõrvad ja salasuhted ja muu müstika. Keerulised
liinid, mis aastakümnete taha ulatuvad. Pettumus oli ainult see, et
lõpeks oli mõrvade põhjus nii lihtlabane. No aga nii vist tavaliselt
ongi. Ajavad asja hästi keeruliseks ja põnevaks ja kõik tegelased
tunduvad kahtlased ja siis viimaste lehekülgede jooksul selgub, et kõige
ebatõenäolisem inimene tappis kõik ära. <br />
<br />
ei, täitsa mõnus rongisõiduraamatUnknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-38530173608000060262010-05-15T11:20:00.000-07:002012-02-03T11:21:14.214-08:00Dovlatovi Leivatöö.Võõramaa naineViimane sissekanne on septembrist, ega ma tõesti ei olegi vahepeal
ühtegi raamatut lõpetanud. Alustanud olen neid küll päris palju.<br />
<br />
Dovlatovi võtsin ette, sest kohver mulle meeldis. Leivatöö meeldib mulle
peaaegu ka - nõuka aja tunnustamata kirjaniku avaldamisvaevad. Ei
avaldatudki, migreerus hoopis Ameerikasse. Pool lugu ühes, pool lugu
teises kohas. NL-i osa lugedes oli tunne, et ma olen seda juba lugenud -
see frustratsioon, joomine, korduv pettumine, mingi imelik apaatia, mis
selle kõigega kaasneb. see õhustik oli nii tuttav. ei teagi, kust.
järsku toomas vindi raamatud, kus tal alati mõni õnnetu luru oli. <br />
<br />
Ameerika osa oli huvitav lugeda - kui vene inimesed ka Eestis sellise
"ärge nii palju inglise keelt siin rääkige" suhtumisega on, siis ma ei
imesta, et mingit integratsiooni ei toimu. vene-kommuuni elu.
migrandistaatuse raskus. pettumine vabaduse ideaalis, ebaõnn äris, jälle
see pidev joomine ja kõige halvustamine. lugeda oli lihtne ja ladus,
aga kuidagi mitte just üleliia mõnus.<br />
<br />
Ja kui algas teine romaan - võõramaa naine - siis punnitasin ma lugeda
peamsielt seepärast, et saaks raamatu läbi. jälle ameerikamaale
mõtlematult põgenenud tütarlapse elu. kuidagi tühi, tuim, sihitu ja
kirjutatud ka kuidagi kuivalt ja emotsioonitult. mingi imelik tühi
tiksumine, leppimine sellega, mis lihtsalt juhuslikult kaela sajab,
püüdmata ise suurt midagi teha, püüdmata neist barjääridest, mis
ühiskond võõrastele seab, mööda saada. natuke vihale ajas. missasssja sa
tiksud?! tee midagi, et elu parem siis oleks!? ja miks sa kannatad seda
truudusetut ja nõmedat jorssi enda kõrval!? pähh. <br />
<br />
nii et ei olnud just maailma meeldivam lugemine, aga piisavalt lihtsasti
järgitav, et aitaks vastikult tihedatel töönädalatel aeg-ajalt teise
maailma minna.Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5650532154751387758.post-14157622028433766012009-09-19T11:17:00.000-07:002012-02-03T11:24:59.232-08:00Stieg Larsson - Lohetätoveeringuga LoheStieg Larssoni popi raamatusarja esimene raamat. Hinnata on seda mul
raske, sest tegin vales järjekorras - alustasin teisest osast. Nii et
mõned eriti suured müsteeriumid olid minu jaoks juba ette ära
lahendatud. Aga põnev ja kaasahaarav lugemine sellegipoolest. Kohati
kippus keeruliseks, sest kui kellegi suurt suguvõsa ajalugu uurida, siis
tuleb neid nimesid, omavahelisi seoseid ja suhteid päris palju. Aga
õnneks on olulised neist kirjutatud nii, et jäävad meelde küll. lõpp oli
natuke tobedavõitu, aga teisel osal oli hullem :)<br />
<br />
üldiselt soovitan. pealegi on see raamat mõnusalt paks! Kolmas osa on ka
juba olemas, aga vist pole veel arusaadavatesse keeltesse tõlgitud.<br />
<br />
TÄIENDUS 16.05.2010: kolmas osa olemas mul inglise keeles. alustasin
lugemist, aga nii raske oli järgida. jäi pooleli. jama lugu :)Unknownnoreply@blogger.com0