Diplomaatiline pagas- Brigid Keenan

Diplomaadi naise mälestused. Peaasjalikult kogumik naljakatest juhtumitest ja äpardustest ja veidrustest, mida erinevates maailma kohtades sel perekonnal tuli kogeda. Vahel tundus, et see ei ole võimalik, et niiiii palju asju kogu aeg untsu ja veidraks läheb. a'la sool suhkru asemel tähtsa vastuvõtu koogis, pitsaluspüksid diplomaadi taskus taskuräti asemel tähtsal koosolekul laubalt higi pühkimas, krokodill paadiservast kätt napsamas, murdunud pahkluud, ämblikud, tarantlid ja mõrvad, veidraimast veidramad teenijad ja kokad jne. Aga väidetavalt on see kõik tõsi. ilmselt on ka, lihtsalt mõnel on komme oma elulugu kirjutades ja elu tõlgendades äpardustele ja veidrustele keskenduda.
ühest küljest olin lugedes kade - nii põnev elu mõnel. tahaks ka avastada ja seigelda. samas valdas mind rahulolu iseendaga - mis on mu enda äpardused, veidrused ja unustamised selle kõrval, mis neil seal toimus?! aga mis mulle meeldis raamatu juures on see, et see näitab killukest inimeste elust, mida ei saa mitte mingil tingimusel "normaalseks" pidada. ei ole õpikuperekond õpikuelu elamas. vaid veidrate hirmude ja kommetega pere keerulist, muutuvat, seikluslikku ja hullumeelset elu elamas. ka nii võib ja saab.

üldiselt suht lõbus lugemine ja ajaviide. pisut hariv ka - eri maailma nurkade kultuuri ja eluolu mõttes.

Vagiina monoloogid- Eve Ensler

vagiina vagiina vagiina :) vagiina monoloogid on näidend vagiinadest, sõnadest, mis seda piirkonda tähistavad, ühiskonna tabudest ja hirmudest, vagiina (väär)kasutamisest. ja naistest, kes oma vagiinast räägivad, erinevatest juhtumitest, mõned neist päris koledad. aga mõned ka ilusad.

tore on see, kuidas tabu teema ja tabusõnad muutuvad normaalseks, kui neid normaalsena esitada. meenub, et igasuguseid hirme ravitakse selliselt, et inimesele tutvustatakse ja näidatakse rahulikult ja normaalselt hirmu tekitanud asjaja näidatakse, et see on täiesti ohutu.

näidendi osa mulle meeldis, aga raamatus on lisaks näidendile ka jube palju lisajuttu. eessõnu, sissejuhatus ja näidendi järel hullult pikk jutt liikumise V-day kohta. ma saan aru, et see on seal õilsa eesmärgiga toetada V-day liikumist. liikumist, mille eesmärgiks on siis panna lõpp naiste vastu suunatud vägivallale, aga lõpuks tüütas see jutt jubedalt ära. päris lõpus on lehekülgede kaupa pisarakiskujaid e-kirju selle liikumise algatajale erinevate inimeste poolt, kes seda etendust lavastanud on, sellest, kuidas kõik on nii super ja hea ja vajalik ja kuidas kõik nii tänulikud on Eve Enslerile näidendi eest ja mis kõik. väga ameerikalik. ja tõesti kisub liigutusest pisikese pisara mulgi välja (hea et bussis lugesin), aga samas mingisugune küünilisus minus ei lase selle pateetikaga päriselt kaasa minna. liiga ameerikalik. no vaata ise. liiga overwhelming ja great ja fabulous. ja 35 lk!?

aga ikkagi, huvitav ja teistmoodi lugemine. feminismihakatisele (mhmhh, nii nad mind nimetavad) ilmselt suht vajalik kirjandus. samas ma ei saaks öelda, et oleksin endal seda vabastavat mõju tundnud. ilmselt olen ma liiga harjunud, et sellistest asjadest ka räägitakse. ja ilmselt on ta etendusena siiski mõjusam.

Ugala, muideks, lavastas seda ka.