Panso alustas päevikupidamist 11 aastasena
ja 11-aastase inimese kirjaoskusega. nii tore on, kuidas ta oma lonkava
õigekirjaga ilma üles märkimisest jõuab aasta aastalt sisukamate
tähelepanekuteni. selles köites kuni saab 26.
raamat
meeldis ja ei meeldinud ka. meeldis vahetu kogemusejagamise pärast. ta
ju kirjutas ausalt, nagu kirjutatakse päevikusse. ilma lugejale ja
publikule mõtlemata, mingit sihilikku muljet kujundamata, lugu
jutustamata, sõnumit ridade vahele peitmata.
meeldis ka
seepärast, et lisaks isiklikule kirjeldas ta ka ühiskonnas toimuvat. mul
on lapsest saati mingi faktimälupuue ja sellest tingitud on ka mu
täielik võhiklikkus ajaloo vallas. aga selliste isiklike kogemuste,
õhustiku ja olustiku kirjelduse kaudu on mulle mingi ajalootunnetuse
tekitamine täitsa võimalik. ja mõnus on. roppudele naljade kõrval oli
just huvitav lugeda, mis kaasnes sõja ja võimuvahetusega. uskumatu,
kuidas ikka nii lõputult joodi!?
see, mis ei meeldinud, ei ole
üldse Panso süü. ma lihtsalt olen liiga noor, et mäletada kõiki tema
eakaaslasi teatriinimesi. ja teatrist, teatriinimestest teeb ta muidugi
palju juttu - see ju ta elu ja kirg. aga minu jaoks jäi see natuke
tühjaks, sest lihtsalt ei tea, ei lingi. ei aidanud ka Karusoo (?) poolt
tekstile lisatud isikuid tutvustavad faktid. närvi ajas hoopis. nagu
loeks entsüklopeediat. ja meelde ikka midagi ei jää.
asusin teise osa kallale. aastad 1946-1956. nii et see oli nagu vahearuanne :)
