Pani mõtlema sellele, kui palju lugusid on iga kõige pisema asja taga,
kui alustada päris algusest. Ja kui erineval viisil saab elust rääkida.
Dovlatov võttis kohvritäie asju ja rääkis oma (s.t. peategelase) elulugu
nende kaudu, alustades algusest ja tehes kõik olulised passazid, et
ikka kõigest aru saaks. Teinekord tuli minna lapsepõlvegi, et üles
otsida esimene hetk, kui ta mõne inimesega tuttavaks sai.
Ja nii
ongi üks tavaline müts või kingad hoopis rohkem kui lihtsalt müts või
kingad. Sest et ega nõuka ajal ei olnud ju asjade saamislugu lühike ja
igav nagu praegu: läksin poodi ja ostsin. Kuigi ega ma Dovlatovit selles
osas päris usu, et igal sammul ikka nii absurdseid ja ebatavalisi
sündmusi sündis. Isegi nõuka aja absurdsus polnud nii suur. Küllap
enamasti elati ikka tavalist elu. Aga küllap sedagi annab tagant järele
absurdsena kujutada.
Aga üldiselt mulle ikka nii lühikesed raamatud ei meeldi (125 lk hõredat teksti).
No comments:
Post a Comment