Tšempionide eine

no mis zanr see nüüd oli? absurd? ei oska kategoriseerida.

lugesin seda raamatut terve igaviku, aga mitte seepärast, et oleks igav või halb olnud - suvepuhkuse ajal oli mahti lugeda vähe.

olen natuke hämmeldunud, ma ei saa täpselt aru, mis ma sellest raamatust arvan. ühelt poolt mulle meeldib see, et Vonnegut ise sündmustesse sekkub ja enda hääle raamatusse kirjutanud on - meenutab natuke Anti raamatut Nemad kaks. Aga Anti mängis lugejaga huvitavamalt - lasi justkui loosse sisse elada ja siis pistis oma nina loosse sisse ja ütles, ahaaa, see on tegelikult väljamõeldis! Sa loed raamatut! Vonneguti lugu aga oli tervenisti kirjutatud kummalises lakoonilises stiilis, mis ei andnudki võimalust unustada, et ma loen raamatut, ei andnud võimalust loosse sisse ja tegelastele kaasa elada. Loo lõpu rääkis ka juba keskel ära, va kiusupunn!

Kõik tegelased on ühevõrra tähtsad, kõik faktid on ühevõrra kaalukad, ütles ta, ja kirjeldas kõikvõimalikke loo seisukohalt täiesti ebavajalikke detaile. "näidaku teised kaose asemel korda. Mina näitan korra asemel kaost." iseenesest oleks pidanud see just rohkem päris elu ju meenutama, kui need raamatud, kus valitakse välja kirjeldamiseks ja mainimiseks vaid loo seisukohalt olulised asjad. päriselt on ümberringi ju kogu aeg mingi müra. infomüra. iseasi, kas ringi vaadates kogu aeg kusagilt saabub infot selle kohta, kui pikad ja jämedad on inimeste peenised. hahaa, penised, nagu selles raamatus oli. auh auh!:P

lugesin seda raamatut, sest see on nii kuulus - kõik räägivad pärani piibritest ja kui ropp ikka see raamat on. kummaline, et just sellest räägitakse. vanasti ehk jah, oli see ebatavaliselt siivutu, aga tänapäeva kontekstis pole seal midagi erilist. pealegi oli see mu arvates ebaoluline, taustal.

ausaltöeldes on mul tunne, et seda raamatut peaks veel lugema. ma ei suutnud jälgida stoorit päriselt, mul on tunne, et seal oli midagi, mida ma ei näinud. igatahes oli seal huvitavaid mõtteid ja mulle tundub, et seal oli ühiskonnakriitikat. roboti kuvand meeldis mulle väga. võtsin nats isiklikult, või nii :) ma ei tahaks üldse muutuda mingiks masinaks, mis mõtlemata oma funktsioone täidab.

Hookuspookus

Vietnami sõda, juhusuhted, surm ja hauakivid, vangid ja vangla, hullud, rumalate laste kool ...

ei olnud just väga helge lugemine. selline fragmentaalne jutustamisviis, milles palju inimesi ja fakte põgusalt esitatakse ja pärast nende juurde uuesti tagasi tullakse, ei sobi mulle üldse. ma ei mäleta neid põgusalt esitatud seiku ja inimesi hiljem enam. aga ta tuleb nende juurde ju tagasi uuesti.

iseenesest on huvitav neid sõjamälestusi lugeda. uskumatu ikka, milleks inimesed võimelised on, kui neid kästakse. või üldse ekstreemsetes oludes. olen viimasel ajal palju mõrvalugusid ka telekast vaadanud:) huvitav, kas mina või mu tuttavad ka oleks võimelised tapma, kui öeldakse, et on vaja ja on õige ja teisiti ei saa