Vassili Aksjonov - tähepilet

EPLi raamatusarja "eesti lugu" raamat, kuigi ma ei saa aru hästi, miks see selles sarjas ilmus. valdavalt on seal eesti kirjanikud ja see lugu polnud kuidagi eriliselt eestile iseloomulik. jah, tegevus toimus nõukogude eestis, kuhu vene poisid sattusid, aga lugu ikka nii lihtne noorte suurekskasvamise lugu, et see oleks võinud kus iganes toimuda. et korra öeldi, et eestlased on imelikud, sest laulavad kõik kooris, ei ole piisav argument.

üldse ootasin kogu lugemise aja, et raamat juba läbi saaks. lõpp läks tiba paremaks, aga üldiselt oli algus nagu eriti labane noortekas (oh, lähme kodust ära ja reisime ja vanematele ka ei ütle!), siis vahepeale tuli vanema venna doktorikraadi ja teaduspüüdluste teema ja lõpuks oli hoopis kalurielu, kuhu need noored sattusid. muidugi sekka õnnetut armastust ja surmahirm ja lähedaste kaotamine, mis kõik pidevasse eneseotsingusse kuidagi mahutusid. lõpuks lammutati veel peategelase lapsepõlvekodu ka maha. oi kui seebine.

The girl who playd with fire

Stieg Larsson pidi olema praegu popp, meenus mulle viimati lennujaamas kui 5-tunnist ootamist alustasin. Ostsingi siis selle tellise (569 lk paperback) ja ei kahetse. Tõesti põnev lugemine. Hästi palju erinevaid liine, palju segaseid asjaolusid, kahtlaseid tegelasi, musta minevikku, haruldasi andeid, kadunud inimesi ja no ikka laipu ka. Huvitav oli. Kuigi lõpp meenutas korraga natuke mehhiko seebikaid (ma pole su tädi vaid su vanaisa) ja hollivuudi action filme (viimasel hetkel head saavad kurja üle võitu üsnagi uskumatul ja ebaloomulikul moel). Aga esimesed 530 lk olid küll head :)

nüüd tahaks Larssoni esimese raamatu ka läbi lugeda.

Oksanen - Puhastus

Selle lugesin juba jupp aega tagasi läbi ja imestan, et siin sissekannet pole.

Hea raamat jällegi. Sarnane Stalini lehmadele. Jälle kolm põlvkonda, jälle igal oma traagika, mis osalt eelmise põlvkonna traagikatest põhjustatud ja kantud. Ilmselt on seal palju muudki, aga see põlvkondade psüühiliste traumade edasikandumine järgnevatele põlvkondadele on minu jaoks nende raamatute kõige hämmastavam idee. Jube mõelda, tegelikult.

Põnevust oli ka ja jällegi sellist ajaloohõngu.

ülejäänud emotsioonid on praeguseks juba lahtunud.

voonakeste vaikimine - Thomas Harris

mõõõnus. ma ei teagi, kas see oli hea või halb, et kogu raamatu jooksul olid Anthony Hopkinsi ja Jodi Fosteri näod mul silme ees. Hopkinsi puhul kindlasti hea - see tegelaskuju on tema kehastuses lihtsalt niivõrd hea, et ei oska teistsugust tahtagi. Fosteri pilt mind alguses nagu segas ja lõpuks kadus hoopis ära.

Nagu ikka, raamat on niivõrd palju rikkam kui film. Näiteks meeldisid mulle Clarice mõtted ja emotsioonid, mida filmis ju ei näe ega kuule.

Huvitav on see, et ma ei näe Hannibalis seda kurjust, mida Tõiv sellest filmist rääkides esile tõi. Raamat on kirjutatud minu jaoks selliselt, et ma justnagu mõistaks ja Hannibal oleks justnagu positiivne kangelane. Vaatamata sellele, et ta nägusid inimestel küljest hammustab. Intelligentne tüüp, võibolla sellepärast. See mees, kes inimesi nülgis keldris, tema tundus küll kuri, kuigi õnnetu lapsepõlv kõige süüdi oli ja mis kõik.

Igatahes mõnus lugemine, mis sisustas mul Lissabonireisi lennud mõnusasti ära. Tahaks nüüd filmi veel näha uuesti.