7/12/2014

Deaf sentence - David Lodge

Mees jääb poolkurdiks ja on sunnitud oma professoriametist taanduma ja pensionile minema. Seigad ja kirjeldused, kuidas ta ei kuule ja ei saa asjadest aru. Lingvistikast kirjutab ka.

Aga üldjoontes jääb segaseks see, millest täpselt raamat on. Vist elust ja kurtusest ja surmast ja kurdiksjäämise traagika suhtelisest kohast kogu elu ja surma skaalal. Surmast räägib ta tõesti palju ja väga erinevaval viisil - jutuks on isa vananemine, tema enda vananemine, kurdiks jäämine ja pensioneerumine, suitsiidi teema sõidab ka sisse. Ühesõnaga sama teema erinevatest nurkadest ja käsitlustest ja mulle tundub, et lõpplahendusena ta mõistab, et on hullemaid asju kui kurdiks jäämine. Minategelase ja tema isa teema pidi olema ka autobiograafiline, nii et ei ole võimatu, et raamat on talle osalt terapeutiline kuulmise kaotamise, positsiooni ja autoriteedi kaotamise läbimõtlemine ja -tunnetamine.

Teema on sünge, kuid raamat ise ei ole sünge, ei ole pisarakiskuja. Ajuti pisut humoorikas, kuid üldjoontes selline mõõdukas emotsioonide ja mõtete tasakaal. Kõrget hinnet mu käest siiski ei saa - sedavõrd see mind ei kõnetanud ja lõppkokkuvõttes jäi natuke õlgukehitama panev tunne.

P.S. Kirjutamisviisilt huvitav trikk - ühe lõigu lõpus ütleb, et nüüd on aeg kolmandas isikus kirjutamise käes ja muudab perspektiivi seni minavormist temavormi. Huvitav, et ta annab eelnevalt märku sellest.esimese korra annab, teised korrad mitte. selleks, et mõista, miks ta seda teeb, peaks lähemalt analüüsima. küllap on minavormis teistmoodi teemad või lähenemised või tunded kui tema vormis kirjutatul.