Pelevini arvud

Kummaline raamat, väga omapärase ideega. No üks mees on jõledalt arvudest vaimustuses ja nii, et tal on oma võlunumber, maagiline kaitsenumber - kogu ta elu ja otsuseid ja tegevusi valitseb see number. Kui kusagil see number esineb, on asi korras. Isegi toitu tuleb 34 korda närida iga suutäit - see ta number ongi. Ja 43 on kurjuse kehastus - see tähendab ainult halba. Ja igal pool on märke, kõigest saab välja lugeda arvu. Näiteks on kolmeharuline kahvel 34, sest 3 haru ja 4 vahet harude kõrval :) Aga ühel hetkel muutus kahvel 43-ks! Neli õhku-ruumi kolme haru vahel. Oh kus siis hakkas elu halvaks minema!

Üldiselt huvitav lugemine, no lihtsalt jaaa-buuuur. Ja ilmselt olekski raamat väga meeldinud, kui mingi räige homoteema poleks sisse sõitnud. No ikka päris naturalistlik. Ma ei ole iseenesest homofoob, aga kui asi puudutab üleüldse sellist pool-vabatahtliku või päris pealesunnitud seksuaalakte, siis mul hakkab vastik. Ja see oligi ausaltöeldes lõpetuseks mu põhiemotsioon - nats nagu vastik oli. Asjad läksid halvasti ja imelikusti.

AGa Pelevinit võiks veel lugeda - tema varasemad raamatud pidada olema küll raskeminiloetavad. Püüdlik postmodernism, nagu mulle öeldi.

Mankelli Valejälg

Kuna eelmine Mankelli raamat mulle meeldis, otsustasin veel lugeda. Ta on väga produktiivne kirjanik, valejälg on tema kahekümne esimene raamat. Kurt Wallanderiga raamatutest juba kümnes - nii ütles järelsõna. Kronoloogiliselt on valejälg täpselt viienda naisele eelnev. Nii et alustasin sarja lugemist kenasti keskelt ja liigun tagurpidi.

Nagu krimkale kohane, on see loomulikult eraldiseisev lugu. Lihtsalt politseiniku eraelulised sündmused ja ka kolleegide vahetuse ja politsei struktuuride lood on teineteisele järgnevad. See on muidugi väga sümpaatne. Üldse on meeldiv, et on võimalus samade tegelastega uuesti kohtuda ja sellesse maailma minna. Kuigi see mõrvamaailm ei ole meeldiv maailm.

Nagu ka viiendas naises, oli suht ruttu lugejale teada, kes on mõrvar. Aga seekord kippus mind vahepeal häirima see, kuidas ma nägin, et kirjanik oli meelega politsei pähe valesid mõtteid pannud ja kuidas valede hulgas vahel vilksatasid õiges suunas mõeldud mõtted, kuid mis läksid mõtetetulva kaduma. Viiendas naises tundus see kuidagi loomulikum, seekord ma ei uskunud alati Wallanderi loogikaid ja tähelepanekuid. Nagu mingi CSI, mis olematuid vihjeid järgides juhtumi lahendab imeväel.

Samas on selle raamatu võlu see, et politsei ei ole kõikvõimas. Ületöötanud, väsinud, äpardustega. Sageli sihitult kõigis suundades korraga jooksev, ebakindel ja end saamatuna tundev. Ja jälle meeldis mulle see, kuidas kirjeldati mõtlemise kaootilisust, ebasobivaid mõtteid - lihtsalt väga inimlikuks teeb see tegelased. Palju infot, mis ei ole juhtumi lahendamise seisukohalt oluline, aga see teeb asja nagu realistlikumaks.

Lugu ise oli muidugi kole. Põlev tüdruk ja skalpelleritud mehed.

Akunini Altõnn-Tolobass

Põnev raamat, laheda temaatika ja sündmustega, huvitavalt üles ehitatud - no ikka nii, et kordamööda sai lugeda ammusurnud esiisa, kelle kirja järgi varandust otsiti, ja järeltulija seiklusi. lugu hargnes kahest otsast korraga lugeja jaoks. ja salapära, et mis värk siis ikkagi oli, see püsis lõpuni.

Fandorin tahtis teha oma ajaloo teadustööd. Selleks pidi minema venemaale arhiivi oma esiisa kirja otsima, aga satub palju suurema portsu otsa, kui ta seda oleks eales oodanud. Väga vana ja kadunud raamatukogu otsingutesse sattus, seni oli arvatud, et see raamatukogu on vaid müüt. Lõpuks oli seal erinevate tüüpide, heade ja halbade, üksteise ülemäng ja kavaldamine nii keeruline, et ma ei suutnud enam jälge pidada, et kes mis hetkel kellele mingit udu ajas ja kellel naha üle kõrvade tõmbas. Aga muidu igati mõnus lugemine.