Oksanen - Puhastus

Selle lugesin juba jupp aega tagasi läbi ja imestan, et siin sissekannet pole.

Hea raamat jällegi. Sarnane Stalini lehmadele. Jälle kolm põlvkonda, jälle igal oma traagika, mis osalt eelmise põlvkonna traagikatest põhjustatud ja kantud. Ilmselt on seal palju muudki, aga see põlvkondade psüühiliste traumade edasikandumine järgnevatele põlvkondadele on minu jaoks nende raamatute kõige hämmastavam idee. Jube mõelda, tegelikult.

Põnevust oli ka ja jällegi sellist ajaloohõngu.

ülejäänud emotsioonid on praeguseks juba lahtunud.

Oksanen - Stalini lehmad

Hästi huvitav on Soomes elava eestlase perspektiiv küüditamistele, nõukogude ajale ja ka praegusele Eestile. Kolme põlvkonna nii tohutult erinevate reaalsuste paralleelselt esitamine jätab kõigist neist aegadest kuidagi absurdse mulje. Küüditamine ja metsas redutamine - ebanormaalne (miks te politseid ei kutsunud?). Nõuka aja jälitamisparanoia, kitsikus ja raskused - ebanormaalne. Ja siis see vaene toitumishäiretega enesesse tõmbunud neiu Anna, kelle peamiseks eesmärgiks on kaotada veel üks kilo ja olla tähele pandud. Kah ebanormaalne.

Juhul kui see on tõesti autobiograafiline - mida ta Sofi Oksaneni vaadates võiks vabalt olla - on selles äärmiselt sügavuti minevat eneseanalüüsi. Mis mõju avaldas küüditamine vanavanematele, selles vaimus kasvasid vanemad, mis omakorda vormis Anna. Seda nõuka-aja õuduste kirjeldust on mujalgi, aga siin see on kuidagi hästi tundlik ja inimeste hinge kiikav kirjeldus. Mida see kõik inimestega tegi. Suhe Soome ja soomlastega veel siia juurde.

Ei, see ei ole ajalooraamat. Vähemalt mitte ainult. Vähemalt võrdväärse teemana on söömishäired ja selle tagamaad. Ja uskumatuna tundub, et kodumaaigatsus ja hirm oma päritolu ja kõike muud isiklikku kellelegi näidata, võib olla söömishäirete põhjuseks. Imelik on see maailm ja inimesed seal sees. Ei, hea raamat.