Lasse Lehtinen - punane mäenõunik

Lugesin seda juba jupp aega tagasi, ja vat enam ei mäletagi eriti hästi midagi

raamatututvustus üteb nii :)

Käesolevas teoses naerutab autor lugejat, kirjeldades soome ärimeeste kaubareiside juhtumisi. Purjuspäi keerab soome ärimees kokku igasuguseid lollusi, mis siis järgmisel päeval tuleb taas viina sisse uputada. Mõistagi teevad seiklustes kaasa naised, igasugused aferistid, kes Brežnevi päevil olid ennast Moskvas hästi sisse söönud, ning ka üks teadmishimuline eesti professor.
Tänu Talvesõjale kujunes Soome saatus teistsuguseks kui Eestil, aga Soome ärimehed oskasid Moskvas lömitada just niisama hästi kui Soome poliitikudki. Olude sunnil tuli Moskvas asju ajada eestlastelgi. Nüüd võime mõlemad vabalt naerda selle üle, kuidas see kõik vanasti oli.

Jahmatus ja värinad - Amélie Nothomb

See raamat mulle üsna meeldis.Peategelane töötab ühes Jaapani suurfirmas ja tal ei lähe seal üldse hästi. Ta ise ei ole ka üldse jaapanlane, belglane vististi hoopis. Pealegi ei saanud ma pool raamatut aru, kas tegu on mehe või naisega :) Miskipärast pidasin meheks, vist seetõttu, et ta ülemus oli naine ja nende vahel oli mingi kummaline hõõrdumine, samas kui ta imetles ülemust pidevalt.

Igatahes, suhted ülemusega ja juhtkonnaga lähevad nässu, talle keeratakse kaela mingeid tööülesandeid, mida ta ei suuda täita (mingi jõle raamatupidamisasi). Lõpuks lõpetab koristajana, keda alandatakse jne. Üsna jube ja lootusetu lugu selles mõttes. Aga lugu pidada olema autobiograafiline. Vaeseke.

Sven Reneger - Berliini Bluus

Täiesti juhuslik raamat raamatukogu riiulilt. Aga seekord läks tõesti hästi - väga mõnusal viisil kirjutatud ja kuidagi soe raamat. Soe ja südamlik, vaatamata sellele, et peategelane ja ka kõik tema sõbrad töötavad kõrtsis ja elavad üsna ebatervislikku elu. Keskealise mehe hingeelu ja emotsionaalsuse ja tundelisuse kirjeldamine ei ole minu arvates väga tavaline - kui just ei räägita muidugi keskeakriisist või mingitest sellistest asjadest. Selles raamatus oli aga hoolimist, toredat kohmetust, toredat siirust.

Ja samas ka absurdikat - mingi hulkuva ja kummalise koera liin läbib raamatut. Vahepeal ei saa aru, kas see koer, kellega purupurjus Härra Lehmann keset väljakut maas istudes vestleb, on ikka päriselt olemas. Ja väga meeldis mulle selle raamatu dialoog, mis kohati oli nii kohutavalt tõetruu ja seda just sellepärast, et näiteks kõrtsivestluses on üsna lihtne ette kujutada, et kaks meest räägivad ühel, aga kolmas mees hoopis teisel teemal. Ja niimoodi kohe pikalt, järjekindlalt, aegajalt vestlused segunevad ja mõlemale poolele tundub, et teised räägivad nendega ja nende teemal. Mõttekäikude ja vestluste kohatine ebaloogilisus - see tundus nii päris.


Raamatu kaanel on küll kirjas, et taustal kajastatakse ka berliini müüri langemist, aga seda mainiti vaid paar korda raamatu lõpus ja ei kuigi tõsiselt. Nii et see paneb mind jälle imestama, et kes kurat neid tagakaane tekste kirjutab. Mu arust ei vasta need kunagi raamatu poindile ja sisule. Aga võibolla ongi hea, et ette ära ei räägita.