1/24/2009

Dovlatovi Kohver

Pani mõtlema sellele, kui palju lugusid on iga kõige pisema asja taga, kui alustada päris algusest. Ja kui erineval viisil saab elust rääkida. Dovlatov võttis kohvritäie asju ja rääkis oma (s.t. peategelase) elulugu nende kaudu, alustades algusest ja tehes kõik olulised passazid, et ikka kõigest aru saaks. Teinekord tuli minna lapsepõlvegi, et üles otsida esimene hetk, kui ta mõne inimesega tuttavaks sai.

Ja nii ongi üks tavaline müts või kingad hoopis rohkem kui lihtsalt müts või kingad. Sest et ega nõuka ajal ei olnud ju asjade saamislugu lühike ja igav nagu praegu: läksin poodi ja ostsin. Kuigi ega ma Dovlatovit selles osas päris usu, et igal sammul ikka nii absurdseid ja ebatavalisi sündmusi sündis. Isegi nõuka aja absurdsus polnud nii suur. Küllap enamasti elati ikka tavalist elu. Aga küllap sedagi annab tagant järele absurdsena kujutada.

Aga üldiselt mulle ikka nii lühikesed raamatud ei meeldi (125 lk hõredat teksti).

1/07/2009

Kaks Linna - vendade urbide lugu

pisut jube raamat. ma ei tea, kui otseselt see on vendade Urbide elust maha kirjutatud, aga Harri Sirola oli nende sõber ja pühendatud on see ka Tarmole. ja nii palju kui ma tean, kattuvad sündmused nende eluga. kohati on jutt kirjade formaadis jube vangla ja hullumajaelu kirjeldus. naturalistlik ja õõvastav. õnneks oli Tarmo oma võitluskunstide ja usuga suuteline sellest jubedusest üle olema. ja õnneks tulid teised ajad ja neil paistab kõik jälle hästi olevat.

aga kirjutatud oli huvitavalt ja tegelikult ei jätnud üdini jubedat ja negatiivset tunnet sisse. pigem näitas, et endal on mul elu ikka nagu lill (või hernes). ja et ka jubedates olukordades on võimalik ilusaid asju näha ja pisikesi asju nautida. vot :)

P.S. ma tõesti polegi vahepeal ühtegi raamatut lugenud