12/27/2010

Mankell - viies naine

Väga mõnusalt paks raamat, palju huvitavat lugemist! Täiesti minu maitse järgi ja miskipärast ikkagi tundub, et Rootsi või üldse põhjamaa kirjanikes on miskit teistsugust.

Meeldis, et üsna kohe alguses oli lugejale teada, kes oli kuritegija -  mitte küll väga otseselt näpuga näidates, kuid siiski väga selgelt viidates. Ja näidati kuidas ja mis toimus ka kurjategija seisukohalt. See muutus politseitöö jälgimise hoopis teistsuguseks kui need tüüpilised krimkad, kus lugejal on samad teadmised või isegi väiksemad kui uurijal või politseil. Selles raamatus oli lugeja nägi aga ühe silmaga pahategija tegevusi ja teise silmaga politsei oma.

Lisaks veel politsei eraelu ja suhted ja mured ja mõtted ja elu ja ajapuudus ja väsimus ja hirmud ja emotsioonid.

Põnev lugemine!

Nick Hornby - Alasti Julia

Nick Hornby on tore kirjanik, mulle on meeldinud ka tema teised raamatud - How to be good ja About a boy näiteks.

Tal on mõnus kirjutamisviis ja jututeemad on ka omapärased. Seekord on mingi kaheksandajärgulise ammu tegutsemise lõpetanud laulja fanaatilise fänni ja tema elukaaslase looga. Aga sekka ka suhtevärki. Lõppkokkuvõttes kuidagi elujaatav raamat, vaatamata sellele, et üks peategelastest ahastasdes avastas, et on viimased 15 aastat lihtsalt ära raisanud ja et neid ei saa kuidagi tagasi ja et nüüd on justkui kiire, et veel elada.

Ei oskagi midagi kirjutada. Lugesin juba vahepeal muid raamatuid ka, esmased muljed on lahtunud. Aga väga meeldis küll.

12/18/2010

John Irving - neljas käsi

Iriving on kummaline autor. Kummaliste teemadega. Vaatan eelmise kahe Irvingu kohta kirjutatut, ja sõnad kummaline ja veidrad tegelaskujud jne figureerivad seal ka.

Aga neljas käsi oli eelmistest lineaarsema, lihtsama ja selgema sisuga. Televisiooni uudisteankrul hammustas lõvi käe otsast ja siis talle siirdati uus. Uue käe endise omaniku naine aga tundis jätkuvalt omapärast huvi käe ja selle omaniku vastu. Veider, eksole. Aga samas lõpuks läks asi päris ootamatult südamlikuks ja romantiliseks ja häppiendiliseks. Aga ma pean ütlema, et mulle täitsa meeldis. Mõnus lugemine oli.

12/07/2010

Ristikivi - Imede saar

Valisin loomingu raamatukogust välja mõned raamatud puhtalt selle järgi, mis on kõige paksem. Mulle ei meeldi õhukesed ja liiga ruttu läbi saavad raamatud.

See ristikivi oleks aga võinud olla lühem. Alguses oli väga lahe, kuidas oli loodud ja kirjeldatud teistmoodi ühiskonda, mis ühelt poolt oli väga tänapäevane, teisalt aga selline ulmeline ja idealistlik. Meenusid sotsiaalpoliitilise filosoofia kursused, kus Platonit pidi ka lugema- just Platoni õpetuse järgi oli see ühiskond üles ehitatud. Huvitav, et seda ei mainitud, et platoni järgi voolas tööliste veres raud, sõdurite veres hõbe ja valvurite/filosoofide veres kuld. Mind ajas nii jubedasti see naerma, kui seda lugesin. Kogu Platon oli nagu muinasjutt. Aga vot, selle muinasjutu järgi ehitati selles raamatus ühiskond üles.

Väga palju oli seal kaasaja ühiskondade ideaale - demokraatia, võrdsus, igaüks on oma õnne sepp põhimõte jne. Aga muidugi ka kummalisust ja kontrolli ja manipuleerimist. Lugesin kusagilt, et see raamat olevat ühiskonnakorra kriitika - ega muidu nõuka ajal seda avaldada poleks ilmselt saanudki, kui see demokraatia oleks hästi töötanud ja inimesed õnnelikuks teinud. Ikka pidi halvasti minema.

Idee niisiis oli huvitav, aga seda ühiskonnakirjeldust oli liiga pikalt, igav hakkas. sest ega midagi eriti ei toimunud, ainult tutvuti selle kummalise ühiskonnaga. Ja siis kiire lõppmäng, mis oli jälle liiga kiire.