Viimane sissekanne on septembrist, ega ma tõesti ei olegi vahepeal
ühtegi raamatut lõpetanud. Alustanud olen neid küll päris palju.
Dovlatovi võtsin ette, sest kohver mulle meeldis. Leivatöö meeldib mulle
peaaegu ka - nõuka aja tunnustamata kirjaniku avaldamisvaevad. Ei
avaldatudki, migreerus hoopis Ameerikasse. Pool lugu ühes, pool lugu
teises kohas. NL-i osa lugedes oli tunne, et ma olen seda juba lugenud -
see frustratsioon, joomine, korduv pettumine, mingi imelik apaatia, mis
selle kõigega kaasneb. see õhustik oli nii tuttav. ei teagi, kust.
järsku toomas vindi raamatud, kus tal alati mõni õnnetu luru oli.
Ameerika osa oli huvitav lugeda - kui vene inimesed ka Eestis sellise
"ärge nii palju inglise keelt siin rääkige" suhtumisega on, siis ma ei
imesta, et mingit integratsiooni ei toimu. vene-kommuuni elu.
migrandistaatuse raskus. pettumine vabaduse ideaalis, ebaõnn äris, jälle
see pidev joomine ja kõige halvustamine. lugeda oli lihtne ja ladus,
aga kuidagi mitte just üleliia mõnus.
Ja kui algas teine romaan - võõramaa naine - siis punnitasin ma lugeda
peamsielt seepärast, et saaks raamatu läbi. jälle ameerikamaale
mõtlematult põgenenud tütarlapse elu. kuidagi tühi, tuim, sihitu ja
kirjutatud ka kuidagi kuivalt ja emotsioonitult. mingi imelik tühi
tiksumine, leppimine sellega, mis lihtsalt juhuslikult kaela sajab,
püüdmata ise suurt midagi teha, püüdmata neist barjääridest, mis
ühiskond võõrastele seab, mööda saada. natuke vihale ajas. missasssja sa
tiksud?! tee midagi, et elu parem siis oleks!? ja miks sa kannatad seda
truudusetut ja nõmedat jorssi enda kõrval!? pähh.
nii et ei olnud just maailma meeldivam lugemine, aga piisavalt lihtsasti
järgitav, et aitaks vastikult tihedatel töönädalatel aeg-ajalt teise
maailma minna.
