Täiesti juhuslik raamat raamatukogu riiulilt. Aga seekord läks tõesti
hästi - väga mõnusal viisil kirjutatud ja kuidagi soe raamat. Soe ja
südamlik, vaatamata sellele, et peategelane ja ka kõik tema sõbrad
töötavad kõrtsis ja elavad üsna ebatervislikku elu. Keskealise mehe
hingeelu ja emotsionaalsuse ja tundelisuse kirjeldamine ei ole minu
arvates väga tavaline - kui just ei räägita muidugi keskeakriisist või
mingitest sellistest asjadest. Selles raamatus oli aga hoolimist,
toredat kohmetust, toredat siirust.
Ja samas ka absurdikat - mingi hulkuva ja kummalise koera liin läbib
raamatut. Vahepeal ei saa aru, kas see koer, kellega purupurjus Härra
Lehmann keset väljakut maas istudes vestleb, on ikka päriselt olemas. Ja
väga meeldis mulle selle raamatu dialoog, mis kohati oli nii kohutavalt
tõetruu ja seda just sellepärast, et näiteks kõrtsivestluses on üsna
lihtne ette kujutada, et kaks meest räägivad ühel, aga kolmas mees
hoopis teisel teemal. Ja niimoodi kohe pikalt, järjekindlalt, aegajalt
vestlused segunevad ja mõlemale poolele tundub, et teised räägivad
nendega ja nende teemal. Mõttekäikude ja vestluste kohatine
ebaloogilisus - see tundus nii päris.
Raamatu kaanel on küll kirjas, et taustal kajastatakse ka berliini müüri
langemist, aga seda mainiti vaid paar korda raamatu lõpus ja ei kuigi
tõsiselt. Nii et see paneb mind jälle imestama, et kes kurat neid
tagakaane tekste kirjutab. Mu arust ei vasta need kunagi raamatu
poindile ja sisule. Aga võibolla ongi hea, et ette ära ei räägita.
No comments:
Post a Comment