Kuna eelmine Mankelli raamat
mulle meeldis, otsustasin veel lugeda. Ta on väga produktiivne
kirjanik, valejälg on tema kahekümne esimene raamat. Kurt Wallanderiga
raamatutest juba kümnes - nii ütles järelsõna. Kronoloogiliselt on
valejälg täpselt viienda naisele eelnev. Nii et alustasin sarja lugemist
kenasti keskelt ja liigun tagurpidi.
Nagu krimkale kohane, on see loomulikult eraldiseisev lugu. Lihtsalt politseiniku eraelulised sündmused ja ka kolleegide vahetuse ja politsei struktuuride lood on teineteisele järgnevad. See on muidugi väga sümpaatne. Üldse on meeldiv, et on võimalus samade tegelastega uuesti kohtuda ja sellesse maailma minna. Kuigi see mõrvamaailm ei ole meeldiv maailm.
Nagu ka viiendas naises, oli suht ruttu lugejale teada, kes on mõrvar. Aga seekord kippus mind vahepeal häirima see, kuidas ma nägin, et kirjanik oli meelega politsei pähe valesid mõtteid pannud ja kuidas valede hulgas vahel vilksatasid õiges suunas mõeldud mõtted, kuid mis läksid mõtetetulva kaduma. Viiendas naises tundus see kuidagi loomulikum, seekord ma ei uskunud alati Wallanderi loogikaid ja tähelepanekuid. Nagu mingi CSI, mis olematuid vihjeid järgides juhtumi lahendab imeväel.
Samas on selle raamatu võlu see, et politsei ei ole kõikvõimas. Ületöötanud, väsinud, äpardustega. Sageli sihitult kõigis suundades korraga jooksev, ebakindel ja end saamatuna tundev. Ja jälle meeldis mulle see, kuidas kirjeldati mõtlemise kaootilisust, ebasobivaid mõtteid - lihtsalt väga inimlikuks teeb see tegelased. Palju infot, mis ei ole juhtumi lahendamise seisukohalt oluline, aga see teeb asja nagu realistlikumaks.
Lugu ise oli muidugi kole. Põlev tüdruk ja skalpelleritud mehed.
Nagu krimkale kohane, on see loomulikult eraldiseisev lugu. Lihtsalt politseiniku eraelulised sündmused ja ka kolleegide vahetuse ja politsei struktuuride lood on teineteisele järgnevad. See on muidugi väga sümpaatne. Üldse on meeldiv, et on võimalus samade tegelastega uuesti kohtuda ja sellesse maailma minna. Kuigi see mõrvamaailm ei ole meeldiv maailm.
Nagu ka viiendas naises, oli suht ruttu lugejale teada, kes on mõrvar. Aga seekord kippus mind vahepeal häirima see, kuidas ma nägin, et kirjanik oli meelega politsei pähe valesid mõtteid pannud ja kuidas valede hulgas vahel vilksatasid õiges suunas mõeldud mõtted, kuid mis läksid mõtetetulva kaduma. Viiendas naises tundus see kuidagi loomulikum, seekord ma ei uskunud alati Wallanderi loogikaid ja tähelepanekuid. Nagu mingi CSI, mis olematuid vihjeid järgides juhtumi lahendab imeväel.
Samas on selle raamatu võlu see, et politsei ei ole kõikvõimas. Ületöötanud, väsinud, äpardustega. Sageli sihitult kõigis suundades korraga jooksev, ebakindel ja end saamatuna tundev. Ja jälle meeldis mulle see, kuidas kirjeldati mõtlemise kaootilisust, ebasobivaid mõtteid - lihtsalt väga inimlikuks teeb see tegelased. Palju infot, mis ei ole juhtumi lahendamise seisukohalt oluline, aga see teeb asja nagu realistlikumaks.
Lugu ise oli muidugi kole. Põlev tüdruk ja skalpelleritud mehed.
No comments:
Post a Comment