mõõõnus. ma ei teagi, kas see oli hea või halb, et kogu raamatu jooksul
olid Anthony Hopkinsi ja Jodi Fosteri näod mul silme ees. Hopkinsi puhul
kindlasti hea - see tegelaskuju on tema kehastuses lihtsalt niivõrd
hea, et ei oska teistsugust tahtagi. Fosteri pilt mind alguses nagu
segas ja lõpuks kadus hoopis ära.
Nagu ikka, raamat on niivõrd
palju rikkam kui film. Näiteks meeldisid mulle Clarice mõtted ja
emotsioonid, mida filmis ju ei näe ega kuule.
Huvitav on see, et
ma ei näe Hannibalis seda kurjust, mida Tõiv sellest filmist rääkides
esile tõi. Raamat on kirjutatud minu jaoks selliselt, et ma justnagu
mõistaks ja Hannibal oleks justnagu positiivne kangelane. Vaatamata
sellele, et ta nägusid inimestel küljest hammustab. Intelligentne tüüp,
võibolla sellepärast. See mees, kes inimesi nülgis keldris, tema tundus
küll kuri, kuigi õnnetu lapsepõlv kõige süüdi oli ja mis kõik.
Igatahes mõnus lugemine, mis sisustas mul Lissabonireisi lennud mõnusasti ära. Tahaks nüüd filmi veel näha uuesti.
No comments:
Post a Comment