Voldemar Panso - päevaraamat I köide

Panso alustas päevikupidamist 11 aastasena ja 11-aastase inimese kirjaoskusega. nii tore on, kuidas ta oma lonkava õigekirjaga ilma üles märkimisest jõuab aasta aastalt sisukamate tähelepanekuteni. selles köites kuni saab 26.

raamat meeldis ja ei meeldinud ka. meeldis vahetu kogemusejagamise pärast. ta ju kirjutas ausalt, nagu kirjutatakse päevikusse. ilma lugejale ja publikule mõtlemata, mingit sihilikku muljet kujundamata, lugu jutustamata, sõnumit ridade vahele peitmata.

meeldis ka seepärast, et lisaks isiklikule kirjeldas ta ka ühiskonnas toimuvat. mul on lapsest saati mingi faktimälupuue ja sellest tingitud on ka mu täielik võhiklikkus ajaloo vallas. aga selliste isiklike kogemuste, õhustiku ja olustiku kirjelduse kaudu on mulle mingi ajalootunnetuse tekitamine täitsa võimalik. ja mõnus on. roppudele naljade kõrval oli just huvitav lugeda, mis kaasnes sõja ja võimuvahetusega. uskumatu, kuidas ikka nii lõputult joodi!?

see, mis ei meeldinud, ei ole üldse Panso süü. ma lihtsalt olen liiga noor, et mäletada kõiki tema eakaaslasi teatriinimesi. ja teatrist, teatriinimestest teeb ta muidugi palju juttu - see ju ta elu ja kirg. aga minu jaoks jäi see natuke tühjaks, sest lihtsalt ei tea, ei lingi. ei aidanud ka Karusoo (?) poolt tekstile lisatud isikuid tutvustavad faktid. närvi ajas hoopis. nagu loeks entsüklopeediat. ja meelde ikka midagi ei jää.

asusin teise osa kallale. aastad 1946-1956. nii et see oli nagu vahearuanne :)