Banana Yoshimoto - Köök

Muidugi kütkestas mind selle raamatu pealkiri, juba niivõrd toidufriik olen, et isegi ilukirjandust valin toidu-ja söögihõnguliste pealkirjade järgi.

Ei olnud söögist, ei olnud toidust, ei olnud kokast. Või siiski oli ka – peategelane oli kokk, toiduhuviline, gurmaan. Kuid see kõik oli ta elustiil ja olemise viis, mis oli muude elusündmuste ja raamatu põhiteema taustaks. Igal juhul väga tuttavlik oli see tütarlapse toiduarmastus ja söögitegemisrõõm. Ja teksti oli ikka pidevalt pikitud kirjeldus sellest, mis õhtuks või hommikuks söödi. 

Põhiteemaks oli aga hoopis lähedase inimese kaotus. Tüdruk kaotas vanaema, kes teda kasvatas. Ise oli ta veel noor, habras ja see mõjus talle väga halvasti. Huvitav oli, kuidas elu ta ümber muutus, millised inimesed sinna tekkisid, millised emotsioonid, mõtted ja tunded. Kõik kui unenäos, tundus ebareaalne ja kummaline. Midagi on neis jaapani raamatutes. Midagi sellist, mida ma ei oska päriselt sõnastada ega sellest arugi saada, kuid vaata emata väga süngele teemale ja keerulistele emotsioonidele, ei olnud see raamat selline pisarakiskuja kui oleks sama lugu Holliwoody filmina. Mingi rahulikkus ja emotsioonide stoilisus on selles kirjutamisviisis. Inimesed on vaatamata oma arust ära olekule kuidagi arukad, ei ole sellist drama queeni rolli võtmist kui võib kohata USA filmides. See on üks vähestest raamatutest, kus sellist teemat käsitletakse nii, et mul ei ole õudne seda lugeda. Ei tekita hirmu ja õudust. See ei tähenda muidugi,et see kõik poleks  olnud raamatutegelaste jaoks hirmus ja valus ja elumuutev. Ei oska tõesti sõnastada.

Keset raamatut tuli mulle halb üllatus – jutt sai läbi ja algas teine. Samal teemal, kuid kaotati armsam ja vend. Jälle väga noored inimesed. Ka autor ise oli noor, kui selle kirjutas aastal 1988 ja kohe auhindu võitma hakkas. Ka see teine lugu oli hea, liigutav ja köitev, nii et ma andsin andeks selle üllatuse. Jälle noored ja nende hingevalu ja sellega toimetulek. Allaandjaid polnud, alati ole mõttes see, et ükskord see valu ja vaev lõpevad, alles jäävad lihtsalt head mälestused, elu läheb edasi. Vaja lihtsalt mingil viisil hetkega ja iseendaga seni toime tulla. Selle loo lahendus oli küll mõnevõrra paranähtusi hõlmav, kuid pole viga, see isegi sobis sinna.

Muuseas, Banana ei ole autori päris nimi. Tegelikult on ta nimir Mahoko Yoshimoto ja mul on selle üle hea meel. Banana on nimena üsna totter.