mõtlesin juba lugemise ajal, et mida ma oskan selle raamatu kohta öelda.
aga ega ei oskagi. oli huvitav ja omapärane - nagu ma lugesin kusagilt,
on Irving veidrate tegelaskujude loomisel osav. aga ma lugesin seda
raamatut väga pikka aega. venis. võibolla sellepärast, et häiriv oli.
palju häirivaid asju juhtus. õnnetusi ja surma ja ebaõnne ja veidraid
suhteid, tegusid, tegutsemisajendeid.
ja ma ei tea, millest
raamat oli. algas Garpi ema elust, lõppes Garpi elu lõpuga. vahepeale
jäid veel igasugu elud ja poliitika ja ideoloogiad ja asjad. isegi
feminism, mis raamatus üheks olulisemaks tegelaseks oli, ei haaranud
mind (feministihakatist).
ma kõlan nagu mulle poleks meeldinud.
meeldis ju ikka ka. vastuolulisi tundeid tekitab. kirjutatud oli hästi.
aga ei olnud kahju et otsa sai, nagu paljude teiste raamatutega. ja ma
ei tea, mis oli raamatu moraal :) natuke sarnased emotsioonid valdavad
mind kui Veemeetodimeest lugedeski. sarnane hämmeldus, et milleks?!
ja žanrit ei oska ma muidugi jälle määratleda. väljamõeldud elu lugu
No comments:
Post a Comment