8/23/2008

armastusest ja teistest deemonitest. Gabriel Garcia Marquez

vanaaegne lugu kurjade vaimude välja ajamisest tüdrukust, kes oli vanemate hoolimatuse tõttu neegerorjade keskel üles kasvanud ja seetõttu teistsuguste kommete ja oskustega kui need, kellel oli õigus tema üle otsustada. veidralt filmilik raamat - klooster, nunnad, igat sorti vaimulikke, pahelisi narkar-tädisid, vihkamist ja põlgust, liiderlikkust ja vagadust, kurjad koerad, orjad, hullud. kõike jagus.

vastik ja rõhuv teema ja sisu, aga kuidagi imelikult emotsioonitult kirjutatud. meenutas mulle Taarkas filmi, mis meenutas mulle libahundi filmi. aga sellest raamatust on hoopis ooper tehtud.

ei tekkinud lugedes mingit sidet raamatuga, lugesin selleks, et raamat läbi saaks ja uue saaks võtta :) ei teagi, mida lugeda. mulle ei ole ammu väga kütkestavat raamatut kätte sattunud.

8/14/2008

Hookuspookus

Vietnami sõda, juhusuhted, surm ja hauakivid, vangid ja vangla, hullud, rumalate laste kool ...

ei olnud just väga helge lugemine. selline fragmentaalne jutustamisviis, milles palju inimesi ja fakte põgusalt esitatakse ja pärast nende juurde uuesti tagasi tullakse, ei sobi mulle üldse. ma ei mäleta neid põgusalt esitatud seiku ja inimesi hiljem enam. aga ta tuleb nende juurde ju tagasi uuesti.

iseenesest on huvitav neid sõjamälestusi lugeda. uskumatu ikka, milleks inimesed võimelised on, kui neid kästakse. või üldse ekstreemsetes oludes. olen viimasel ajal palju mõrvalugusid ka telekast vaadanud:) huvitav, kas mina või mu tuttavad ka oleks võimelised tapma, kui öeldakse, et on vaja ja on õige ja teisiti ei saa

8/03/2008

Andekas mr Ripley- Patricia Highsmith

Täitsa hea raamat. hoidis põnevust kuni viimaste sõnadeni üleval. kuigi mul on tunne, et ma vist olen ikkagi ka seda filmi näinud.

Raamatu algus üllatas mind sellega, kuidas kirjeldati sõbrasuhteid ja sõbratundeid. et ka ilma igasuguse seksuaalse tagamõtteta võib tunda kiindumust, lähedust ning armukadedust. siis muidugi toodi homoteema ja -kahtlused sisse. ma üldse ei imestanud. küllap homofoobia võtab paljugi ära sõpradevahelistest suhetest, eriti meeste puhul. ei maksa liigset kiindumust ja poolehoidu välja näidata, kes teab, mida mõeldakse.

raamatu teine pool üllatas mind ka. kuidas tühised ja ebaratsionaalsena tunduvad motiivid inimesi tagant kannustavad astuma radikaalseid ja kriminaalseid samme. ja kuniks vahele ei jää, on kõik hästi.

krimisarjades on kurjategijad kas totaalselt peast põrunud ja elavad oma maailmas või ratsionaalselt kaalutlevad ja raha vms peal väljas. siin raamatus, tundus aga, oli raha kõrval oluline veel üks veider motiiv - soov olla keegi teine. olla teistsugune. mitte olla tühine nagu siiani oldud. nagu teise mehe pass ja identiteet suudaks meest muuta selleks, kes ta soovib olla. oleks ju võinud lihtsalt uues kohas uut elu alustada.

7/23/2008

Irving - Garpi maailm

mõtlesin juba lugemise ajal, et mida ma oskan selle raamatu kohta öelda. aga ega ei oskagi. oli huvitav ja omapärane - nagu ma lugesin kusagilt, on Irving veidrate tegelaskujude loomisel osav. aga ma lugesin seda raamatut väga pikka aega. venis. võibolla sellepärast, et häiriv oli. palju häirivaid asju juhtus. õnnetusi ja surma ja ebaõnne ja veidraid suhteid, tegusid, tegutsemisajendeid.

ja ma ei tea, millest raamat oli. algas Garpi ema elust, lõppes Garpi elu lõpuga. vahepeale jäid veel igasugu elud ja poliitika ja ideoloogiad ja asjad. isegi feminism, mis raamatus üheks olulisemaks tegelaseks oli, ei haaranud mind (feministihakatist).

ma kõlan nagu mulle poleks meeldinud. meeldis ju ikka ka. vastuolulisi tundeid tekitab. kirjutatud oli hästi. aga ei olnud kahju et otsa sai, nagu paljude teiste raamatutega. ja ma ei tea, mis oli raamatu moraal :) natuke sarnased emotsioonid valdavad mind kui Veemeetodimeest lugedeski. sarnane hämmeldus, et milleks?!

ja žanrit ei oska ma muidugi jälle määratleda. väljamõeldud elu lugu

6/07/2008

Irvingu Veemeetodimees

1. ma ei mõista, mille põhjal ja kes koostab raamatututvustusi nende tahakaanele. selle raamatu tutvustus rõhus sellele, et peategelasel on kitsad ja kõverad kuseteed, mis teeb nii mõnegi toimingu valusaks ja mida veemeetodil peab ravima. no see oli üks marginaalsemaid asju ses raamatus. kui siin nüüd mingi kujundlik allegooriline trikk pole, mida ma ära ei tabanud. aga pelgalt tutvustuse järgi poleks ma seda ehk lugenudki.
2. hea on lugeda vahelduseks raamatuid, mis ei ole lineaarsed ja liiga lihtsa struktuuriga. vahel mingit lihtsakoelist raamatut lugedes mõtlen, et kas see oli nüüd hea raamat. köitis ju küll ja otseselt igav ka polnud, aga... challenget on vähe.
3. ma ei tea, millest veemeetodimees rääkis. Veidra kuju Fred Trumperi veidrast elust ja isiksuseprobleemidest, suhteprobleemidest. aga kus oli point? mis oli kandev teema ja sõnum? ei olnud selge kandva ideega ja õpetilik raamat :)
4. veider, naljakas ja imelik oli. huvitav ka. ja lõpupoole oli väga liigutav. hea, et ma jälle bussis juhtusin olema, muidu oleks vist nutta lahistanud.

5. aitähh ühele lugemispäevikule. loen nüüd järgmist Irvingut

5/12/2008

Diplomaatiline pagas- Brigid Keenan

Diplomaadi naise mälestused. Peaasjalikult kogumik naljakatest juhtumitest ja äpardustest ja veidrustest, mida erinevates maailma kohtades sel perekonnal tuli kogeda. Vahel tundus, et see ei ole võimalik, et niiiii palju asju kogu aeg untsu ja veidraks läheb. a'la sool suhkru asemel tähtsa vastuvõtu koogis, pitsaluspüksid diplomaadi taskus taskuräti asemel tähtsal koosolekul laubalt higi pühkimas, krokodill paadiservast kätt napsamas, murdunud pahkluud, ämblikud, tarantlid ja mõrvad, veidraimast veidramad teenijad ja kokad jne. Aga väidetavalt on see kõik tõsi. ilmselt on ka, lihtsalt mõnel on komme oma elulugu kirjutades ja elu tõlgendades äpardustele ja veidrustele keskenduda.
ühest küljest olin lugedes kade - nii põnev elu mõnel. tahaks ka avastada ja seigelda. samas valdas mind rahulolu iseendaga - mis on mu enda äpardused, veidrused ja unustamised selle kõrval, mis neil seal toimus?! aga mis mulle meeldis raamatu juures on see, et see näitab killukest inimeste elust, mida ei saa mitte mingil tingimusel "normaalseks" pidada. ei ole õpikuperekond õpikuelu elamas. vaid veidrate hirmude ja kommetega pere keerulist, muutuvat, seikluslikku ja hullumeelset elu elamas. ka nii võib ja saab.

üldiselt suht lõbus lugemine ja ajaviide. pisut hariv ka - eri maailma nurkade kultuuri ja eluolu mõttes.

5/02/2008

Vagiina monoloogid- Eve Ensler

vagiina vagiina vagiina :) vagiina monoloogid on näidend vagiinadest, sõnadest, mis seda piirkonda tähistavad, ühiskonna tabudest ja hirmudest, vagiina (väär)kasutamisest. ja naistest, kes oma vagiinast räägivad, erinevatest juhtumitest, mõned neist päris koledad. aga mõned ka ilusad.

tore on see, kuidas tabu teema ja tabusõnad muutuvad normaalseks, kui neid normaalsena esitada. meenub, et igasuguseid hirme ravitakse selliselt, et inimesele tutvustatakse ja näidatakse rahulikult ja normaalselt hirmu tekitanud asjaja näidatakse, et see on täiesti ohutu.

näidendi osa mulle meeldis, aga raamatus on lisaks näidendile ka jube palju lisajuttu. eessõnu, sissejuhatus ja näidendi järel hullult pikk jutt liikumise V-day kohta. ma saan aru, et see on seal õilsa eesmärgiga toetada V-day liikumist. liikumist, mille eesmärgiks on siis panna lõpp naiste vastu suunatud vägivallale, aga lõpuks tüütas see jutt jubedalt ära. päris lõpus on lehekülgede kaupa pisarakiskujaid e-kirju selle liikumise algatajale erinevate inimeste poolt, kes seda etendust lavastanud on, sellest, kuidas kõik on nii super ja hea ja vajalik ja kuidas kõik nii tänulikud on Eve Enslerile näidendi eest ja mis kõik. väga ameerikalik. ja tõesti kisub liigutusest pisikese pisara mulgi välja (hea et bussis lugesin), aga samas mingisugune küünilisus minus ei lase selle pateetikaga päriselt kaasa minna. liiga ameerikalik. no vaata ise. liiga overwhelming ja great ja fabulous. ja 35 lk!?

aga ikkagi, huvitav ja teistmoodi lugemine. feminismihakatisele (mhmhh, nii nad mind nimetavad) ilmselt suht vajalik kirjandus. samas ma ei saaks öelda, et oleksin endal seda vabastavat mõju tundnud. ilmselt olen ma liiga harjunud, et sellistest asjadest ka räägitakse. ja ilmselt on ta etendusena siiski mõjusam.

Ugala, muideks, lavastas seda ka.

4/21/2008

Voldemar Panso - päevaraamat I köide

Panso alustas päevikupidamist 11 aastasena ja 11-aastase inimese kirjaoskusega. nii tore on, kuidas ta oma lonkava õigekirjaga ilma üles märkimisest jõuab aasta aastalt sisukamate tähelepanekuteni. selles köites kuni saab 26.

raamat meeldis ja ei meeldinud ka. meeldis vahetu kogemusejagamise pärast. ta ju kirjutas ausalt, nagu kirjutatakse päevikusse. ilma lugejale ja publikule mõtlemata, mingit sihilikku muljet kujundamata, lugu jutustamata, sõnumit ridade vahele peitmata.

meeldis ka seepärast, et lisaks isiklikule kirjeldas ta ka ühiskonnas toimuvat. mul on lapsest saati mingi faktimälupuue ja sellest tingitud on ka mu täielik võhiklikkus ajaloo vallas. aga selliste isiklike kogemuste, õhustiku ja olustiku kirjelduse kaudu on mulle mingi ajalootunnetuse tekitamine täitsa võimalik. ja mõnus on. roppudele naljade kõrval oli just huvitav lugeda, mis kaasnes sõja ja võimuvahetusega. uskumatu, kuidas ikka nii lõputult joodi!?

see, mis ei meeldinud, ei ole üldse Panso süü. ma lihtsalt olen liiga noor, et mäletada kõiki tema eakaaslasi teatriinimesi. ja teatrist, teatriinimestest teeb ta muidugi palju juttu - see ju ta elu ja kirg. aga minu jaoks jäi see natuke tühjaks, sest lihtsalt ei tea, ei lingi. ei aidanud ka Karusoo (?) poolt tekstile lisatud isikuid tutvustavad faktid. närvi ajas hoopis. nagu loeks entsüklopeediat. ja meelde ikka midagi ei jää.

asusin teise osa kallale. aastad 1946-1956. nii et see oli nagu vahearuanne :)