Stieg Larsson - Lohetätoveeringuga Lohe

Stieg Larssoni popi raamatusarja esimene raamat. Hinnata on seda mul raske, sest tegin vales järjekorras - alustasin teisest osast. Nii et mõned eriti suured müsteeriumid olid minu jaoks juba ette ära lahendatud. Aga põnev ja kaasahaarav lugemine sellegipoolest. Kohati kippus keeruliseks, sest kui kellegi suurt suguvõsa ajalugu uurida, siis tuleb neid nimesid, omavahelisi seoseid ja suhteid päris palju. Aga õnneks on olulised neist kirjutatud nii, et jäävad meelde küll. lõpp oli natuke tobedavõitu, aga teisel osal oli hullem :)

üldiselt soovitan. pealegi on see raamat mõnusalt paks! Kolmas osa on ka juba olemas, aga vist pole veel arusaadavatesse keeltesse tõlgitud.

TÄIENDUS 16.05.2010: kolmas osa olemas mul inglise keeles. alustasin lugemist, aga nii raske oli järgida. jäi pooleli. jama lugu :)

Vassili Aksjonov - tähepilet

EPLi raamatusarja "eesti lugu" raamat, kuigi ma ei saa aru hästi, miks see selles sarjas ilmus. valdavalt on seal eesti kirjanikud ja see lugu polnud kuidagi eriliselt eestile iseloomulik. jah, tegevus toimus nõukogude eestis, kuhu vene poisid sattusid, aga lugu ikka nii lihtne noorte suurekskasvamise lugu, et see oleks võinud kus iganes toimuda. et korra öeldi, et eestlased on imelikud, sest laulavad kõik kooris, ei ole piisav argument.

üldse ootasin kogu lugemise aja, et raamat juba läbi saaks. lõpp läks tiba paremaks, aga üldiselt oli algus nagu eriti labane noortekas (oh, lähme kodust ära ja reisime ja vanematele ka ei ütle!), siis vahepeale tuli vanema venna doktorikraadi ja teaduspüüdluste teema ja lõpuks oli hoopis kalurielu, kuhu need noored sattusid. muidugi sekka õnnetut armastust ja surmahirm ja lähedaste kaotamine, mis kõik pidevasse eneseotsingusse kuidagi mahutusid. lõpuks lammutati veel peategelase lapsepõlvekodu ka maha. oi kui seebine.

The girl who playd with fire

Stieg Larsson pidi olema praegu popp, meenus mulle viimati lennujaamas kui 5-tunnist ootamist alustasin. Ostsingi siis selle tellise (569 lk paperback) ja ei kahetse. Tõesti põnev lugemine. Hästi palju erinevaid liine, palju segaseid asjaolusid, kahtlaseid tegelasi, musta minevikku, haruldasi andeid, kadunud inimesi ja no ikka laipu ka. Huvitav oli. Kuigi lõpp meenutas korraga natuke mehhiko seebikaid (ma pole su tädi vaid su vanaisa) ja hollivuudi action filme (viimasel hetkel head saavad kurja üle võitu üsnagi uskumatul ja ebaloomulikul moel). Aga esimesed 530 lk olid küll head :)

nüüd tahaks Larssoni esimese raamatu ka läbi lugeda.

Oksanen - Puhastus

Selle lugesin juba jupp aega tagasi läbi ja imestan, et siin sissekannet pole.

Hea raamat jällegi. Sarnane Stalini lehmadele. Jälle kolm põlvkonda, jälle igal oma traagika, mis osalt eelmise põlvkonna traagikatest põhjustatud ja kantud. Ilmselt on seal palju muudki, aga see põlvkondade psüühiliste traumade edasikandumine järgnevatele põlvkondadele on minu jaoks nende raamatute kõige hämmastavam idee. Jube mõelda, tegelikult.

Põnevust oli ka ja jällegi sellist ajaloohõngu.

ülejäänud emotsioonid on praeguseks juba lahtunud.

voonakeste vaikimine - Thomas Harris

mõõõnus. ma ei teagi, kas see oli hea või halb, et kogu raamatu jooksul olid Anthony Hopkinsi ja Jodi Fosteri näod mul silme ees. Hopkinsi puhul kindlasti hea - see tegelaskuju on tema kehastuses lihtsalt niivõrd hea, et ei oska teistsugust tahtagi. Fosteri pilt mind alguses nagu segas ja lõpuks kadus hoopis ära.

Nagu ikka, raamat on niivõrd palju rikkam kui film. Näiteks meeldisid mulle Clarice mõtted ja emotsioonid, mida filmis ju ei näe ega kuule.

Huvitav on see, et ma ei näe Hannibalis seda kurjust, mida Tõiv sellest filmist rääkides esile tõi. Raamat on kirjutatud minu jaoks selliselt, et ma justnagu mõistaks ja Hannibal oleks justnagu positiivne kangelane. Vaatamata sellele, et ta nägusid inimestel küljest hammustab. Intelligentne tüüp, võibolla sellepärast. See mees, kes inimesi nülgis keldris, tema tundus küll kuri, kuigi õnnetu lapsepõlv kõige süüdi oli ja mis kõik.

Igatahes mõnus lugemine, mis sisustas mul Lissabonireisi lennud mõnusasti ära. Tahaks nüüd filmi veel näha uuesti.

Oksanen - Stalini lehmad

Hästi huvitav on Soomes elava eestlase perspektiiv küüditamistele, nõukogude ajale ja ka praegusele Eestile. Kolme põlvkonna nii tohutult erinevate reaalsuste paralleelselt esitamine jätab kõigist neist aegadest kuidagi absurdse mulje. Küüditamine ja metsas redutamine - ebanormaalne (miks te politseid ei kutsunud?). Nõuka aja jälitamisparanoia, kitsikus ja raskused - ebanormaalne. Ja siis see vaene toitumishäiretega enesesse tõmbunud neiu Anna, kelle peamiseks eesmärgiks on kaotada veel üks kilo ja olla tähele pandud. Kah ebanormaalne.

Juhul kui see on tõesti autobiograafiline - mida ta Sofi Oksaneni vaadates võiks vabalt olla - on selles äärmiselt sügavuti minevat eneseanalüüsi. Mis mõju avaldas küüditamine vanavanematele, selles vaimus kasvasid vanemad, mis omakorda vormis Anna. Seda nõuka-aja õuduste kirjeldust on mujalgi, aga siin see on kuidagi hästi tundlik ja inimeste hinge kiikav kirjeldus. Mida see kõik inimestega tegi. Suhe Soome ja soomlastega veel siia juurde.

Ei, see ei ole ajalooraamat. Vähemalt mitte ainult. Vähemalt võrdväärse teemana on söömishäired ja selle tagamaad. Ja uskumatuna tundub, et kodumaaigatsus ja hirm oma päritolu ja kõike muud isiklikku kellelegi näidata, võib olla söömishäirete põhjuseks. Imelik on see maailm ja inimesed seal sees. Ei, hea raamat.

kunstivõltsijate kuningas: minu mälestused

Kuigi selle raamatu lugemise esimesed mõtted ja emotsioonid on juba lahtunud, on mul selle raamatu kohta ainult head sõnad öelda. Samas, oleks tegu puhtalt väljamõeldisega, peaks ma seda lugu ilmselt pisut lahjaks postiljonist miljonäriks stiilis looks, kuigi miljonäriks siin peategelane ei saanud.

Vaene vanakraamikaupmees sai küll suurte oskustega kunstivõltsijaks, aga praktilist meelt ja ärivaistu ta ei suutnud oma elu jooksul omandada. Kurb kohe, kuidas ta jälle ja jälle ja jälle lasi libedatel sellidel endal naha üle kõrvade tõmmata ja ise vireles vaid vaesuses kui teised tema koopiatega üüratuid summasid teenisid. Kahju oli veel see, et ta kopeerimisele keskendus, oleks võinud rohkem ikka päris oma kunsti teha, kuigi ilmselt poleks ta seda vähestki raha siis saanud.

Ma kardan, et ma küll ei saa enam rahuliku südamega kunstimuuseumis käia. Mõelda vaid, võibolla olid pooled neist maalidest, mida ma Firenzes Uffizi muuseumis nägin, võltsingud?! Kuigi, on seal muuseumikülastaja jaoks vahet, kes selle tegi, kui koopial ja originaalil on vahe nii olematu, et isegi eksperdid ei suuda seda avastada. Emotsioon, mõte, esteetiline väärtus ja kõik see jääb ju samaks. Ja kunstikogujate suurte rahade mäng mind ei morjenda.

Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas

Kuulsa ameerika koka Anthony Bourdaini erakordselt vürtsikad ja pikantsed meenutused oma kokapõlvest ja -karjäärist, mis lisaks fanaatilisele toiduarmastusele sisaldas hulgaliselt narkootikume, aspiriini, alkoholi ja meeletul hulgal tööd ja vähe und. On tore, kui inimesel on midagi, mis teda käima tõmbab ja käimas hoiab, elu sisustab ja meeldivaks muudab. Aga kui see hoog, millega käima tõmmatakse, on liialt suur, siis ei ole see küll enam elu. ööd ja päevad köögis, hommikul naise kõrval ärgates mõtled läbi päeva menüüd, hommikusöögilauas mõtled läbi tööd järjekorra, teel tööle valmib uue päeva tellimus tarnijatele - peakoka elu suures restoranis.

lisaks eluloole oli selles raamatus aga söök. õudselt põnev oli kõrvalt näha, kui tõsiselt võib toitu suhtuda - see ei ole lihtsalt midagi, mis organismi töös hoiab. see on kunst, teadus ja midagi äärmiselt erilist. ei oska sõnadesse pannagi.

näpunäiteid oli ka. mõned arusaamatud, nagu - ärge kunagi peske oma panni. või et visake minema küüslaugupress.

Laulev revolutsioon

Soomlane Harri Rinne võttis kätte ja pani kokku intervjuudekogumiku Eesti laulvas revolutsioonis osalenud muusikute mälestustest. Jube halvasti ja hüplikult kokku pandud, aga väga huvitavad intervjuud. Ma ju nõnna noor, et mäletada. Liiga kaugel ka Tallinnast, ehk muidu oleks ka öösiti laulmas käinud 8-aastase tirtsuna, kes teab.

Ilmselt on minusuguse ajaloovõhiku jaoks sellises intervjuude vormis või ka Mihkel Raua romaanivormis kirjutatud ajalugu ikka kõige söödavam. Sisaldab see ju inimlikke lihtsaid detaile ja elu. Ajalooõpikute poliitiline-sõjaline jutt jätab mu külmaks, ma ei saa aru. Ei tea, kas tahangi.

Huvitav ja hariv lugemine. Mõnel korral tõi heldimuspisaragi silma - eks minus ikka ole kergelt patriooti ka.

Studio Sex

Pealkiri on rootsi keeles ja tähendab stuudio kuus. Ei mingit pornot, vähemalt mitte selle sõna otseses tähenduses. Kuigi ma tean inimesi, kes tabloidväljaande tegemisi ja kirjutisi pornoks nimetaks, sotsiaalpornoks.

Krimilugu noore suveks Õhtulehte praktikale läinud ajakirjaniku silme läbi. Omamoodi krimka, aga sellises omamoodi võtmes - ajakirjanikule on ju oluline lugu saada, teistest lehtedest paremat uudist saada, nuhkida ja teada saada seda, mida ei tohiks. Noorel inimesel muidugi tekivad eetilised probleemid ja emotsionaalne side tapetud tüdruku ja tema lähedastega. Isikliku tuleviku ja karjääri küsimused sinna juurde ja ongi.

Huvitav lugemine, ladusal ja köitval viisil kirjutatud. Ainult et mingi teine tasand, mis sinna sisse toodi, oli kuidagi veidralt külgepoogitud ja leidis lõpus väga ootamatu ja imeliku lahenduse. Vahel võiks raamatud ja lood lihtsaks jääda.

Musta pori näkku

Mihkel Raud on kahtlemata väga sõnaosav ja intelligentne inimene, kelle kirjatükid aga ka sõnavõtmised meedias on alati olnud nauditavad. raamatus muutusid küll keerukad kujundlikkust täis lausekonstruktsioonid kohati raskestijälgitavaks, aga mul pole ka lause kaks korda lugemise vastu midagi.

ma oleks lugedes tõsiselt mures olnud selle noore 18-aastase noore pärast, kui ma ei teaks et ta selle jubeda eluperioodi üle elas. üsna hullu elu elasid 70ndate 80ndate muusikud - põnev lugeda ja näha et see kõik niii ebaglamuurne oli. natuke häiris mind pidev koinimise ja rautamise jutt. naised olidki pildis enamasti vaid anonüümsete üheotstarbeliste olevustena. aga kuna raamat ajas mind mitu korda kõva häälega naerma, annan kõik muu andeks. muuhulgas sai Mihkli naljaka välimuse üle itsitatud :)

aga üldiselt oli tegu noore bravuurika mehe hullu eluetapi bravuurika ülevaatega. Eesti kõige müüdavaim raamat hetkel. natuke rohkem kirjandus kui viimasel ajal popid Kroonika laiendatud versioonid teiste kuulsuste eludest (Reet Linna, Maire Aunaste ja kõik muud toredad tegelased).

Dovlatovi Kohver

Pani mõtlema sellele, kui palju lugusid on iga kõige pisema asja taga, kui alustada päris algusest. Ja kui erineval viisil saab elust rääkida. Dovlatov võttis kohvritäie asju ja rääkis oma (s.t. peategelase) elulugu nende kaudu, alustades algusest ja tehes kõik olulised passazid, et ikka kõigest aru saaks. Teinekord tuli minna lapsepõlvegi, et üles otsida esimene hetk, kui ta mõne inimesega tuttavaks sai.

Ja nii ongi üks tavaline müts või kingad hoopis rohkem kui lihtsalt müts või kingad. Sest et ega nõuka ajal ei olnud ju asjade saamislugu lühike ja igav nagu praegu: läksin poodi ja ostsin. Kuigi ega ma Dovlatovit selles osas päris usu, et igal sammul ikka nii absurdseid ja ebatavalisi sündmusi sündis. Isegi nõuka aja absurdsus polnud nii suur. Küllap enamasti elati ikka tavalist elu. Aga küllap sedagi annab tagant järele absurdsena kujutada.

Aga üldiselt mulle ikka nii lühikesed raamatud ei meeldi (125 lk hõredat teksti).

Kaks Linna - vendade urbide lugu

pisut jube raamat. ma ei tea, kui otseselt see on vendade Urbide elust maha kirjutatud, aga Harri Sirola oli nende sõber ja pühendatud on see ka Tarmole. ja nii palju kui ma tean, kattuvad sündmused nende eluga. kohati on jutt kirjade formaadis jube vangla ja hullumajaelu kirjeldus. naturalistlik ja õõvastav. õnneks oli Tarmo oma võitluskunstide ja usuga suuteline sellest jubedusest üle olema. ja õnneks tulid teised ajad ja neil paistab kõik jälle hästi olevat.

aga kirjutatud oli huvitavalt ja tegelikult ei jätnud üdini jubedat ja negatiivset tunnet sisse. pigem näitas, et endal on mul elu ikka nagu lill (või hernes). ja et ka jubedates olukordades on võimalik ilusaid asju näha ja pisikesi asju nautida. vot :)

P.S. ma tõesti polegi vahepeal ühtegi raamatut lugenud