Põnev raamat, laheda temaatika ja sündmustega, huvitavalt üles ehitatud -
no ikka nii, et kordamööda sai lugeda ammusurnud esiisa, kelle kirja
järgi varandust otsiti, ja järeltulija seiklusi. lugu hargnes kahest
otsast korraga lugeja jaoks. ja salapära, et mis värk siis ikkagi oli,
see püsis lõpuni.
Fandorin tahtis teha oma ajaloo teadustööd. Selleks pidi minema
venemaale arhiivi oma esiisa kirja otsima, aga satub palju suurema
portsu otsa, kui ta seda oleks eales oodanud. Väga vana ja kadunud
raamatukogu otsingutesse sattus, seni oli arvatud, et see raamatukogu on
vaid müüt. Lõpuks oli seal erinevate tüüpide, heade ja halbade,
üksteise ülemäng ja kavaldamine nii keeruline, et ma ei suutnud enam
jälge pidada, et kes mis hetkel kellele mingit udu ajas ja kellel naha
üle kõrvade tõmbas. Aga muidu igati mõnus lugemine.
Showing posts with label Boris Akunin. Show all posts
Showing posts with label Boris Akunin. Show all posts
1/19/2011
10/23/2010
Akunin - F.M.
Väga laheda ideega ja maailma nõmedaima lõpuga raamat.
Lugu ise mulle väga meeldis - mingi narkar leiab mingid vanad paberid, mis osutuvad Dostojevski kuritöö ja karistuse esmase versiooni käsikirja üheks jupiks. Kogu raamatus ongi kaks paralleelset liini. Ühelt poolt Dostojevski jutt, mida jupikaupa üles leitakse ja loetakse. Teiselt poolt aga selle käsikirja otsingutega seotud krimilugu.
Muidugi on tegu väga väärtusliku käsikirjaga, mille leidmisest paljud huvitatud on, nii et kaasneb nii laipu kui mõistatusi. Kohati kippus küll DaVinci koodiks, kui hulluks läinud käsikirjaomanik mõistatuste vormis kodeeritud vihjeid andis, et kus järgmine käisikirja jupp jälle peidus on.
Dostojevski kirjutatud lugu on aga kirjutatud politsei vaatenurgast ja hoopis teistmoodi ja seetõttu väga äge.
Lõpp oli aga totaalselt lollakas. Lugu sai otsa ja siis järgnes 40lk selgitusi, kus kõik vähegi ähmaseks jäävad asjad korralikult lahti selgitati, ajaloolisi fakte täpsustati ja selgitati, mida täpselt nüüd silmas peeti. täiesti õudne. ei tea, kas see oli püüd kirjandusteaduslikult romaanile läheneda või - no oli ju raamat ise ka kirjandusteadusest otsapidi. igatahes sellist asja ma paluks mitte korrata.
Lugu ise mulle väga meeldis - mingi narkar leiab mingid vanad paberid, mis osutuvad Dostojevski kuritöö ja karistuse esmase versiooni käsikirja üheks jupiks. Kogu raamatus ongi kaks paralleelset liini. Ühelt poolt Dostojevski jutt, mida jupikaupa üles leitakse ja loetakse. Teiselt poolt aga selle käsikirja otsingutega seotud krimilugu.
Muidugi on tegu väga väärtusliku käsikirjaga, mille leidmisest paljud huvitatud on, nii et kaasneb nii laipu kui mõistatusi. Kohati kippus küll DaVinci koodiks, kui hulluks läinud käsikirjaomanik mõistatuste vormis kodeeritud vihjeid andis, et kus järgmine käisikirja jupp jälle peidus on.
Dostojevski kirjutatud lugu on aga kirjutatud politsei vaatenurgast ja hoopis teistmoodi ja seetõttu väga äge.
Lõpp oli aga totaalselt lollakas. Lugu sai otsa ja siis järgnes 40lk selgitusi, kus kõik vähegi ähmaseks jäävad asjad korralikult lahti selgitati, ajaloolisi fakte täpsustati ja selgitati, mida täpselt nüüd silmas peeti. täiesti õudne. ei tea, kas see oli püüd kirjandusteaduslikult romaanile läheneda või - no oli ju raamat ise ka kirjandusteadusest otsapidi. igatahes sellist asja ma paluks mitte korrata.
Subscribe to:
Posts (Atom)