John Irving - neljas käsi

Iriving on kummaline autor. Kummaliste teemadega. Vaatan eelmise kahe Irvingu kohta kirjutatut, ja sõnad kummaline ja veidrad tegelaskujud jne figureerivad seal ka.

Aga neljas käsi oli eelmistest lineaarsema, lihtsama ja selgema sisuga. Televisiooni uudisteankrul hammustas lõvi käe otsast ja siis talle siirdati uus. Uue käe endise omaniku naine aga tundis jätkuvalt omapärast huvi käe ja selle omaniku vastu. Veider, eksole. Aga samas lõpuks läks asi päris ootamatult südamlikuks ja romantiliseks ja häppiendiliseks. Aga ma pean ütlema, et mulle täitsa meeldis. Mõnus lugemine oli.

Irving - Garpi maailm

mõtlesin juba lugemise ajal, et mida ma oskan selle raamatu kohta öelda. aga ega ei oskagi. oli huvitav ja omapärane - nagu ma lugesin kusagilt, on Irving veidrate tegelaskujude loomisel osav. aga ma lugesin seda raamatut väga pikka aega. venis. võibolla sellepärast, et häiriv oli. palju häirivaid asju juhtus. õnnetusi ja surma ja ebaõnne ja veidraid suhteid, tegusid, tegutsemisajendeid.

ja ma ei tea, millest raamat oli. algas Garpi ema elust, lõppes Garpi elu lõpuga. vahepeale jäid veel igasugu elud ja poliitika ja ideoloogiad ja asjad. isegi feminism, mis raamatus üheks olulisemaks tegelaseks oli, ei haaranud mind (feministihakatist).

ma kõlan nagu mulle poleks meeldinud. meeldis ju ikka ka. vastuolulisi tundeid tekitab. kirjutatud oli hästi. aga ei olnud kahju et otsa sai, nagu paljude teiste raamatutega. ja ma ei tea, mis oli raamatu moraal :) natuke sarnased emotsioonid valdavad mind kui Veemeetodimeest lugedeski. sarnane hämmeldus, et milleks?!

ja žanrit ei oska ma muidugi jälle määratleda. väljamõeldud elu lugu

Irvingu Veemeetodimees

1. ma ei mõista, mille põhjal ja kes koostab raamatututvustusi nende tahakaanele. selle raamatu tutvustus rõhus sellele, et peategelasel on kitsad ja kõverad kuseteed, mis teeb nii mõnegi toimingu valusaks ja mida veemeetodil peab ravima. no see oli üks marginaalsemaid asju ses raamatus. kui siin nüüd mingi kujundlik allegooriline trikk pole, mida ma ära ei tabanud. aga pelgalt tutvustuse järgi poleks ma seda ehk lugenudki.
2. hea on lugeda vahelduseks raamatuid, mis ei ole lineaarsed ja liiga lihtsa struktuuriga. vahel mingit lihtsakoelist raamatut lugedes mõtlen, et kas see oli nüüd hea raamat. köitis ju küll ja otseselt igav ka polnud, aga... challenget on vähe.
3. ma ei tea, millest veemeetodimees rääkis. Veidra kuju Fred Trumperi veidrast elust ja isiksuseprobleemidest, suhteprobleemidest. aga kus oli point? mis oli kandev teema ja sõnum? ei olnud selge kandva ideega ja õpetilik raamat :)
4. veider, naljakas ja imelik oli. huvitav ka. ja lõpupoole oli väga liigutav. hea, et ma jälle bussis juhtusin olema, muidu oleks vist nutta lahistanud.

5. aitähh ühele lugemispäevikule. loen nüüd järgmist Irvingut