Mankell - viies naine

Väga mõnusalt paks raamat, palju huvitavat lugemist! Täiesti minu maitse järgi ja miskipärast ikkagi tundub, et Rootsi või üldse põhjamaa kirjanikes on miskit teistsugust.

Meeldis, et üsna kohe alguses oli lugejale teada, kes oli kuritegija -  mitte küll väga otseselt näpuga näidates, kuid siiski väga selgelt viidates. Ja näidati kuidas ja mis toimus ka kurjategija seisukohalt. See muutus politseitöö jälgimise hoopis teistsuguseks kui need tüüpilised krimkad, kus lugejal on samad teadmised või isegi väiksemad kui uurijal või politseil. Selles raamatus oli lugeja nägi aga ühe silmaga pahategija tegevusi ja teise silmaga politsei oma.

Lisaks veel politsei eraelu ja suhted ja mured ja mõtted ja elu ja ajapuudus ja väsimus ja hirmud ja emotsioonid.

Põnev lugemine!

Nick Hornby - Alasti Julia

Nick Hornby on tore kirjanik, mulle on meeldinud ka tema teised raamatud - How to be good ja About a boy näiteks.

Tal on mõnus kirjutamisviis ja jututeemad on ka omapärased. Seekord on mingi kaheksandajärgulise ammu tegutsemise lõpetanud laulja fanaatilise fänni ja tema elukaaslase looga. Aga sekka ka suhtevärki. Lõppkokkuvõttes kuidagi elujaatav raamat, vaatamata sellele, et üks peategelastest ahastasdes avastas, et on viimased 15 aastat lihtsalt ära raisanud ja et neid ei saa kuidagi tagasi ja et nüüd on justkui kiire, et veel elada.

Ei oskagi midagi kirjutada. Lugesin juba vahepeal muid raamatuid ka, esmased muljed on lahtunud. Aga väga meeldis küll.

John Irving - neljas käsi

Iriving on kummaline autor. Kummaliste teemadega. Vaatan eelmise kahe Irvingu kohta kirjutatut, ja sõnad kummaline ja veidrad tegelaskujud jne figureerivad seal ka.

Aga neljas käsi oli eelmistest lineaarsema, lihtsama ja selgema sisuga. Televisiooni uudisteankrul hammustas lõvi käe otsast ja siis talle siirdati uus. Uue käe endise omaniku naine aga tundis jätkuvalt omapärast huvi käe ja selle omaniku vastu. Veider, eksole. Aga samas lõpuks läks asi päris ootamatult südamlikuks ja romantiliseks ja häppiendiliseks. Aga ma pean ütlema, et mulle täitsa meeldis. Mõnus lugemine oli.

Ristikivi - Imede saar

Valisin loomingu raamatukogust välja mõned raamatud puhtalt selle järgi, mis on kõige paksem. Mulle ei meeldi õhukesed ja liiga ruttu läbi saavad raamatud.

See ristikivi oleks aga võinud olla lühem. Alguses oli väga lahe, kuidas oli loodud ja kirjeldatud teistmoodi ühiskonda, mis ühelt poolt oli väga tänapäevane, teisalt aga selline ulmeline ja idealistlik. Meenusid sotsiaalpoliitilise filosoofia kursused, kus Platonit pidi ka lugema- just Platoni õpetuse järgi oli see ühiskond üles ehitatud. Huvitav, et seda ei mainitud, et platoni järgi voolas tööliste veres raud, sõdurite veres hõbe ja valvurite/filosoofide veres kuld. Mind ajas nii jubedasti see naerma, kui seda lugesin. Kogu Platon oli nagu muinasjutt. Aga vot, selle muinasjutu järgi ehitati selles raamatus ühiskond üles.

Väga palju oli seal kaasaja ühiskondade ideaale - demokraatia, võrdsus, igaüks on oma õnne sepp põhimõte jne. Aga muidugi ka kummalisust ja kontrolli ja manipuleerimist. Lugesin kusagilt, et see raamat olevat ühiskonnakorra kriitika - ega muidu nõuka ajal seda avaldada poleks ilmselt saanudki, kui see demokraatia oleks hästi töötanud ja inimesed õnnelikuks teinud. Ikka pidi halvasti minema.

Idee niisiis oli huvitav, aga seda ühiskonnakirjeldust oli liiga pikalt, igav hakkas. sest ega midagi eriti ei toimunud, ainult tutvuti selle kummalise ühiskonnaga. Ja siis kiire lõppmäng, mis oli jälle liiga kiire.

12 tooli- Ilja Ilf, Jevgeni Petrov

Nii mitu korda oldi seda raamatut mulle soovitatud, et võtsin siis lõpuks kätte. Ei tea, mis minu huumorisoonega küll on, aga ei tundunud kuigi naljakas. No olid jah huvitavad ja taiplikud ideed Ostap Benderil, kuidas raha teistelt välja petta, aga mind nii häirib see, kui kedagi lolliks tehakse ja nahka üle kõrvade tõmmatakse, et ma ei suutnud kuidagi naerda õnnetute lesknaiste jt hädasse jäänud inimeste üle.

Õudselt sündmuste- ja infotihe tekst oli ka, selline lärmakas raamat nagu - jõle palju igasugu infot ja sahmimist ja ringi tuusteldamist ja uusi ja uusi inimesi, keda kõike hetkeks kohtad ja kelle kohta midagi teada ei saa. Selline suurepärane materjal jant-komöödia filmi jaoks. Filmi ma näinud pole.

Muud ei oskagi nagu kosta.

Akunin - F.M.

Väga laheda ideega ja maailma nõmedaima lõpuga raamat.

Lugu ise mulle väga meeldis - mingi narkar leiab mingid vanad paberid, mis osutuvad Dostojevski kuritöö ja karistuse esmase versiooni käsikirja üheks jupiks. Kogu raamatus ongi kaks paralleelset liini. Ühelt poolt Dostojevski jutt, mida jupikaupa üles leitakse ja loetakse. Teiselt poolt aga selle käsikirja otsingutega seotud krimilugu.

Muidugi on tegu väga väärtusliku käsikirjaga, mille leidmisest paljud huvitatud on, nii et kaasneb nii laipu kui mõistatusi. Kohati kippus küll DaVinci koodiks, kui hulluks läinud käsikirjaomanik mõistatuste vormis kodeeritud vihjeid andis, et kus järgmine käisikirja jupp jälle peidus on.

Dostojevski kirjutatud lugu on aga kirjutatud politsei vaatenurgast ja hoopis teistmoodi ja seetõttu väga äge.

Lõpp oli aga totaalselt lollakas. Lugu sai otsa ja siis järgnes 40lk selgitusi, kus kõik vähegi ähmaseks jäävad asjad korralikult lahti selgitati, ajaloolisi fakte täpsustati ja selgitati, mida täpselt nüüd silmas peeti. täiesti õudne. ei tea, kas see oli püüd kirjandusteaduslikult romaanile läheneda või - no oli ju raamat ise ka kirjandusteadusest otsapidi. igatahes sellist asja ma paluks mitte korrata.

salamõrtsuka õpilane - Robin Hobb

Selle raamatu unustas keegi minu juurde. Selline okei raamat, keskmisest põnevam, paneb tegelastele kaasa elama, aga samas kogu aeg ootaks, et peategelasel nüüd lõpuks hästi ka minema hakkaks. no seal on kuninga sohipoeg, kelle saabumine lossi tekitab parajat segadust ja kelle positsioon seal väga kummaline on. Ja kes siis salamõrtsukaks koolitatakse. ja poisile meeldivad loomad, see on nunnu.

vahepeal kipub üsna Coelhoks mu arust. no mingid kummalised sidemed poisi ja loomade vahel, miskine taidumine, mis on sisuliselt kaugel asuvate inimestega suhtlemine mingil kummalisel tasandil. Ja siis sügavmõtteline ja salapärane õpetaja, kes ilmub keset ööd, et elutarkust õpetada.

ühesõnaga, no oli kah. olen kuulnud, et sel raamatul on järgmisi osasid ka, aga neid ma küll lugeda ei viitsi.

Tšempionide eine

no mis zanr see nüüd oli? absurd? ei oska kategoriseerida.

lugesin seda raamatut terve igaviku, aga mitte seepärast, et oleks igav või halb olnud - suvepuhkuse ajal oli mahti lugeda vähe.

olen natuke hämmeldunud, ma ei saa täpselt aru, mis ma sellest raamatust arvan. ühelt poolt mulle meeldib see, et Vonnegut ise sündmustesse sekkub ja enda hääle raamatusse kirjutanud on - meenutab natuke Anti raamatut Nemad kaks. Aga Anti mängis lugejaga huvitavamalt - lasi justkui loosse sisse elada ja siis pistis oma nina loosse sisse ja ütles, ahaaa, see on tegelikult väljamõeldis! Sa loed raamatut! Vonneguti lugu aga oli tervenisti kirjutatud kummalises lakoonilises stiilis, mis ei andnudki võimalust unustada, et ma loen raamatut, ei andnud võimalust loosse sisse ja tegelastele kaasa elada. Loo lõpu rääkis ka juba keskel ära, va kiusupunn!

Kõik tegelased on ühevõrra tähtsad, kõik faktid on ühevõrra kaalukad, ütles ta, ja kirjeldas kõikvõimalikke loo seisukohalt täiesti ebavajalikke detaile. "näidaku teised kaose asemel korda. Mina näitan korra asemel kaost." iseenesest oleks pidanud see just rohkem päris elu ju meenutama, kui need raamatud, kus valitakse välja kirjeldamiseks ja mainimiseks vaid loo seisukohalt olulised asjad. päriselt on ümberringi ju kogu aeg mingi müra. infomüra. iseasi, kas ringi vaadates kogu aeg kusagilt saabub infot selle kohta, kui pikad ja jämedad on inimeste peenised. hahaa, penised, nagu selles raamatus oli. auh auh!:P

lugesin seda raamatut, sest see on nii kuulus - kõik räägivad pärani piibritest ja kui ropp ikka see raamat on. kummaline, et just sellest räägitakse. vanasti ehk jah, oli see ebatavaliselt siivutu, aga tänapäeva kontekstis pole seal midagi erilist. pealegi oli see mu arvates ebaoluline, taustal.

ausaltöeldes on mul tunne, et seda raamatut peaks veel lugema. ma ei suutnud jälgida stoorit päriselt, mul on tunne, et seal oli midagi, mida ma ei näinud. igatahes oli seal huvitavaid mõtteid ja mulle tundub, et seal oli ühiskonnakriitikat. roboti kuvand meeldis mulle väga. võtsin nats isiklikult, või nii :) ma ei tahaks üldse muutuda mingiks masinaks, mis mõtlemata oma funktsioone täidab.

juhuslik krimka

Ostsin lennujaamast juhusliku krimka. My soul to take - . Kutsus see, et autor on Islandilt ja mul on miskipärast tunne, et põhjamaade kirjanike raamatutes on miskit põhjamaist hõngu.

Oli täitsa hea krimka - kiskus endasse, nii et raske oli raamatut käest panna. Jube hakkas ka, nii et pärast ei saanud magama jääda. No sellised klišeed nagu pimedas uduses aias kummitav väikese lapse hing, aegajalt on kosta lapse nuttu. Ja mõrvad ja salasuhted ja muu müstika. Keerulised liinid, mis aastakümnete taha ulatuvad. Pettumus oli ainult see, et lõpeks oli mõrvade põhjus nii lihtlabane. No aga nii vist tavaliselt ongi. Ajavad asja hästi keeruliseks ja põnevaks ja kõik tegelased tunduvad kahtlased ja siis viimaste lehekülgede jooksul selgub, et kõige ebatõenäolisem inimene tappis kõik ära.

ei, täitsa mõnus rongisõiduraamat

Dovlatovi Leivatöö.Võõramaa naine

Viimane sissekanne on septembrist, ega ma tõesti ei olegi vahepeal ühtegi raamatut lõpetanud. Alustanud olen neid küll päris palju.

Dovlatovi võtsin ette, sest kohver mulle meeldis. Leivatöö meeldib mulle peaaegu ka - nõuka aja tunnustamata kirjaniku avaldamisvaevad. Ei avaldatudki, migreerus hoopis Ameerikasse. Pool lugu ühes, pool lugu teises kohas. NL-i osa lugedes oli tunne, et ma olen seda juba lugenud - see frustratsioon, joomine, korduv pettumine, mingi imelik apaatia, mis selle kõigega kaasneb. see õhustik oli nii tuttav. ei teagi, kust. järsku toomas vindi raamatud, kus tal alati mõni õnnetu luru oli.

Ameerika osa oli huvitav lugeda - kui vene inimesed ka Eestis sellise "ärge nii palju inglise keelt siin rääkige" suhtumisega on, siis ma ei imesta, et mingit integratsiooni ei toimu. vene-kommuuni elu. migrandistaatuse raskus. pettumine vabaduse ideaalis, ebaõnn äris, jälle see pidev joomine ja kõige halvustamine. lugeda oli lihtne ja ladus, aga kuidagi mitte just üleliia mõnus.

Ja kui algas teine romaan - võõramaa naine - siis punnitasin ma lugeda peamsielt seepärast, et saaks raamatu läbi. jälle ameerikamaale mõtlematult põgenenud tütarlapse elu. kuidagi tühi, tuim, sihitu ja kirjutatud ka kuidagi kuivalt ja emotsioonitult. mingi imelik tühi tiksumine, leppimine sellega, mis lihtsalt juhuslikult kaela sajab, püüdmata ise suurt midagi teha, püüdmata neist barjääridest, mis ühiskond võõrastele seab, mööda saada. natuke vihale ajas. missasssja sa tiksud?! tee midagi, et elu parem siis oleks!? ja miks sa kannatad seda truudusetut ja nõmedat jorssi enda kõrval!? pähh.

nii et ei olnud just maailma meeldivam lugemine, aga piisavalt lihtsasti järgitav, et aitaks vastikult tihedatel töönädalatel aeg-ajalt teise maailma minna.