vagiina vagiina vagiina :) vagiina
monoloogid on näidend vagiinadest, sõnadest, mis seda piirkonda
tähistavad, ühiskonna tabudest ja hirmudest, vagiina (väär)kasutamisest.
ja naistest, kes oma vagiinast räägivad, erinevatest juhtumitest,
mõned neist päris koledad. aga mõned ka ilusad.
tore on see, kuidas tabu teema ja tabusõnad muutuvad normaalseks, kui neid normaalsena esitada. meenub, et igasuguseid hirme ravitakse selliselt, et inimesele tutvustatakse ja näidatakse rahulikult ja normaalselt hirmu tekitanud asjaja näidatakse, et see on täiesti ohutu.
näidendi osa mulle meeldis, aga raamatus on lisaks näidendile ka jube palju lisajuttu. eessõnu, sissejuhatus ja näidendi järel hullult pikk jutt liikumise V-day kohta. ma saan aru, et see on seal õilsa eesmärgiga toetada V-day liikumist. liikumist, mille eesmärgiks on siis panna lõpp naiste vastu suunatud vägivallale, aga lõpuks tüütas see jutt jubedalt ära. päris lõpus on lehekülgede kaupa pisarakiskujaid e-kirju selle liikumise algatajale erinevate inimeste poolt, kes seda etendust lavastanud on, sellest, kuidas kõik on nii super ja hea ja vajalik ja kuidas kõik nii tänulikud on Eve Enslerile näidendi eest ja mis kõik. väga ameerikalik. ja tõesti kisub liigutusest pisikese pisara mulgi välja (hea et bussis lugesin), aga samas mingisugune küünilisus minus ei lase selle pateetikaga päriselt kaasa minna. liiga ameerikalik. no vaata ise. liiga overwhelming ja great ja fabulous. ja 35 lk!?
aga ikkagi, huvitav ja teistmoodi lugemine. feminismihakatisele (mhmhh, nii nad mind nimetavad) ilmselt suht vajalik kirjandus. samas ma ei saaks öelda, et oleksin endal seda vabastavat mõju tundnud. ilmselt olen ma liiga harjunud, et sellistest asjadest ka räägitakse. ja ilmselt on ta etendusena siiski mõjusam.
Ugala, muideks, lavastas seda ka.
tore on see, kuidas tabu teema ja tabusõnad muutuvad normaalseks, kui neid normaalsena esitada. meenub, et igasuguseid hirme ravitakse selliselt, et inimesele tutvustatakse ja näidatakse rahulikult ja normaalselt hirmu tekitanud asjaja näidatakse, et see on täiesti ohutu.
näidendi osa mulle meeldis, aga raamatus on lisaks näidendile ka jube palju lisajuttu. eessõnu, sissejuhatus ja näidendi järel hullult pikk jutt liikumise V-day kohta. ma saan aru, et see on seal õilsa eesmärgiga toetada V-day liikumist. liikumist, mille eesmärgiks on siis panna lõpp naiste vastu suunatud vägivallale, aga lõpuks tüütas see jutt jubedalt ära. päris lõpus on lehekülgede kaupa pisarakiskujaid e-kirju selle liikumise algatajale erinevate inimeste poolt, kes seda etendust lavastanud on, sellest, kuidas kõik on nii super ja hea ja vajalik ja kuidas kõik nii tänulikud on Eve Enslerile näidendi eest ja mis kõik. väga ameerikalik. ja tõesti kisub liigutusest pisikese pisara mulgi välja (hea et bussis lugesin), aga samas mingisugune küünilisus minus ei lase selle pateetikaga päriselt kaasa minna. liiga ameerikalik. no vaata ise. liiga overwhelming ja great ja fabulous. ja 35 lk!?
aga ikkagi, huvitav ja teistmoodi lugemine. feminismihakatisele (mhmhh, nii nad mind nimetavad) ilmselt suht vajalik kirjandus. samas ma ei saaks öelda, et oleksin endal seda vabastavat mõju tundnud. ilmselt olen ma liiga harjunud, et sellistest asjadest ka räägitakse. ja ilmselt on ta etendusena siiski mõjusam.
Ugala, muideks, lavastas seda ka.
No comments:
Post a Comment