Hermann Hesse Lapsehing

Klassikalist kirjandust ka sekka ja selkorral siis Hermann Hesse jutustustekogumik. Kunagi ülikooliajal pidime koolis lugema Hesse stepihunti ja leidma, kuidas see on Jungi teooriatega seotud. No ikka idi ego ja superego jutuga. Mäletan, et raamat oli hea ja Jungi leidsime ka sealt seest üles.

Lapsehing on esimene lugu kogumikust pealkirjaga Nürnbergi reis. Lugu on täiskasvanud inimese meenutus oma lapsepõlvest ja isakartusest, seletamatust tungist teha halba ja varastada, häbist ja piinast, süütundest. Ilusas keeles ja väga huvitavalt kirjeldab ta poisi sisemisi heitlusi ja emotsioone, mida ta justkui ise kõrvalt vaatab, samas olles võimetu nende tärkavate tungide vastu hakkama. Inimene on ebaratsionaalne ja heitliku meelega – seda olen ma alati arvanud.

Hea lugu! Võtan järgmised ette

Banana Yoshimoto - Köök

Muidugi kütkestas mind selle raamatu pealkiri, juba niivõrd toidufriik olen, et isegi ilukirjandust valin toidu-ja söögihõnguliste pealkirjade järgi.

Ei olnud söögist, ei olnud toidust, ei olnud kokast. Või siiski oli ka – peategelane oli kokk, toiduhuviline, gurmaan. Kuid see kõik oli ta elustiil ja olemise viis, mis oli muude elusündmuste ja raamatu põhiteema taustaks. Igal juhul väga tuttavlik oli see tütarlapse toiduarmastus ja söögitegemisrõõm. Ja teksti oli ikka pidevalt pikitud kirjeldus sellest, mis õhtuks või hommikuks söödi. 

Põhiteemaks oli aga hoopis lähedase inimese kaotus. Tüdruk kaotas vanaema, kes teda kasvatas. Ise oli ta veel noor, habras ja see mõjus talle väga halvasti. Huvitav oli, kuidas elu ta ümber muutus, millised inimesed sinna tekkisid, millised emotsioonid, mõtted ja tunded. Kõik kui unenäos, tundus ebareaalne ja kummaline. Midagi on neis jaapani raamatutes. Midagi sellist, mida ma ei oska päriselt sõnastada ega sellest arugi saada, kuid vaata emata väga süngele teemale ja keerulistele emotsioonidele, ei olnud see raamat selline pisarakiskuja kui oleks sama lugu Holliwoody filmina. Mingi rahulikkus ja emotsioonide stoilisus on selles kirjutamisviisis. Inimesed on vaatamata oma arust ära olekule kuidagi arukad, ei ole sellist drama queeni rolli võtmist kui võib kohata USA filmides. See on üks vähestest raamatutest, kus sellist teemat käsitletakse nii, et mul ei ole õudne seda lugeda. Ei tekita hirmu ja õudust. See ei tähenda muidugi,et see kõik poleks  olnud raamatutegelaste jaoks hirmus ja valus ja elumuutev. Ei oska tõesti sõnastada.

Keset raamatut tuli mulle halb üllatus – jutt sai läbi ja algas teine. Samal teemal, kuid kaotati armsam ja vend. Jälle väga noored inimesed. Ka autor ise oli noor, kui selle kirjutas aastal 1988 ja kohe auhindu võitma hakkas. Ka see teine lugu oli hea, liigutav ja köitev, nii et ma andsin andeks selle üllatuse. Jälle noored ja nende hingevalu ja sellega toimetulek. Allaandjaid polnud, alati ole mõttes see, et ükskord see valu ja vaev lõpevad, alles jäävad lihtsalt head mälestused, elu läheb edasi. Vaja lihtsalt mingil viisil hetkega ja iseendaga seni toime tulla. Selle loo lahendus oli küll mõnevõrra paranähtusi hõlmav, kuid pole viga, see isegi sobis sinna.

Muuseas, Banana ei ole autori päris nimi. Tegelikult on ta nimir Mahoko Yoshimoto ja mul on selle üle hea meel. Banana on nimena üsna totter.

Paddy Clarke hahaha

Raamat teismelise poisi maailmast ja vaatenurgast. Poiss nagu poiss ikka, käib koolis, kiusab väikest venda, kolab naabripoistega ehitusplatsidel, mängivad mänge. Ainult et need ei olnud mängud. Kõik oli justnagu päriselt. Mõni naabrinaine võiski olla Näiteks, kui lõi jala ära, teatas ta, et verd lahmab, sokk on märg. Kiskus soki jalast. Verd ei olnud. Kujutlusvõime ja reaalsus põimusid. Pidevad inimkatsed iseendaga. Mis juhtub kui ma hästi hästi kiiresti keerutan. Süda läheb pahaks. Oksendan. Huvitav, kas okset on maja juurest näha. Ei ole. Huvitav, kaua okse mädaneb. No vaatame. Käin iga päev vaatamas, näe, kuu aja pärast peaaegu polegi näha.

Ma ei tea, kas see raamat mulle meeldib. Laste mõttemaailma nägemine oli päris hirmus. See on hirmus, missuguses maailmas nad elavad - üksteisega konkureerimine, kõva mees olemine oli ikka üks olulisemaid asju. Eriti mängudes, kus näiteks ahjuroobiga üksteist taoti - kes rõvedama sõimusõna seepeale ütles, oli võitja. Pidev piiride kompamine, võimumängud.

Ka see, kuidas laps täiskasvanuid tajus, oli õudne - väikesed märgid, mis näitasid, et isa on halvas tujus ja võib väga kuri olla, märgid, et vanemad kaklevad, püüd kõigi meeleolu parandada.

Vist oli hea raamat, lihtsalt muutis see mu ärevaks. Lapsi peaks hoidma, aga see, millise maailma nad ise üksteise jaoks loovad, on lihtsalt õõvastav.

Lasse Lehtinen - punane mäenõunik

Lugesin seda juba jupp aega tagasi, ja vat enam ei mäletagi eriti hästi midagi

raamatututvustus üteb nii :)

Käesolevas teoses naerutab autor lugejat, kirjeldades soome ärimeeste kaubareiside juhtumisi. Purjuspäi keerab soome ärimees kokku igasuguseid lollusi, mis siis järgmisel päeval tuleb taas viina sisse uputada. Mõistagi teevad seiklustes kaasa naised, igasugused aferistid, kes Brežnevi päevil olid ennast Moskvas hästi sisse söönud, ning ka üks teadmishimuline eesti professor.
Tänu Talvesõjale kujunes Soome saatus teistsuguseks kui Eestil, aga Soome ärimehed oskasid Moskvas lömitada just niisama hästi kui Soome poliitikudki. Olude sunnil tuli Moskvas asju ajada eestlastelgi. Nüüd võime mõlemad vabalt naerda selle üle, kuidas see kõik vanasti oli.

Jahmatus ja värinad - Amélie Nothomb

See raamat mulle üsna meeldis.Peategelane töötab ühes Jaapani suurfirmas ja tal ei lähe seal üldse hästi. Ta ise ei ole ka üldse jaapanlane, belglane vististi hoopis. Pealegi ei saanud ma pool raamatut aru, kas tegu on mehe või naisega :) Miskipärast pidasin meheks, vist seetõttu, et ta ülemus oli naine ja nende vahel oli mingi kummaline hõõrdumine, samas kui ta imetles ülemust pidevalt.

Igatahes, suhted ülemusega ja juhtkonnaga lähevad nässu, talle keeratakse kaela mingeid tööülesandeid, mida ta ei suuda täita (mingi jõle raamatupidamisasi). Lõpuks lõpetab koristajana, keda alandatakse jne. Üsna jube ja lootusetu lugu selles mõttes. Aga lugu pidada olema autobiograafiline. Vaeseke.

Sven Reneger - Berliini Bluus

Täiesti juhuslik raamat raamatukogu riiulilt. Aga seekord läks tõesti hästi - väga mõnusal viisil kirjutatud ja kuidagi soe raamat. Soe ja südamlik, vaatamata sellele, et peategelane ja ka kõik tema sõbrad töötavad kõrtsis ja elavad üsna ebatervislikku elu. Keskealise mehe hingeelu ja emotsionaalsuse ja tundelisuse kirjeldamine ei ole minu arvates väga tavaline - kui just ei räägita muidugi keskeakriisist või mingitest sellistest asjadest. Selles raamatus oli aga hoolimist, toredat kohmetust, toredat siirust.

Ja samas ka absurdikat - mingi hulkuva ja kummalise koera liin läbib raamatut. Vahepeal ei saa aru, kas see koer, kellega purupurjus Härra Lehmann keset väljakut maas istudes vestleb, on ikka päriselt olemas. Ja väga meeldis mulle selle raamatu dialoog, mis kohati oli nii kohutavalt tõetruu ja seda just sellepärast, et näiteks kõrtsivestluses on üsna lihtne ette kujutada, et kaks meest räägivad ühel, aga kolmas mees hoopis teisel teemal. Ja niimoodi kohe pikalt, järjekindlalt, aegajalt vestlused segunevad ja mõlemale poolele tundub, et teised räägivad nendega ja nende teemal. Mõttekäikude ja vestluste kohatine ebaloogilisus - see tundus nii päris.


Raamatu kaanel on küll kirjas, et taustal kajastatakse ka berliini müüri langemist, aga seda mainiti vaid paar korda raamatu lõpus ja ei kuigi tõsiselt. Nii et see paneb mind jälle imestama, et kes kurat neid tagakaane tekste kirjutab. Mu arust ei vasta need kunagi raamatu poindile ja sisule. Aga võibolla ongi hea, et ette ära ei räägita.