kunstivõltsijate kuningas: minu mälestused

Kuigi selle raamatu lugemise esimesed mõtted ja emotsioonid on juba lahtunud, on mul selle raamatu kohta ainult head sõnad öelda. Samas, oleks tegu puhtalt väljamõeldisega, peaks ma seda lugu ilmselt pisut lahjaks postiljonist miljonäriks stiilis looks, kuigi miljonäriks siin peategelane ei saanud.

Vaene vanakraamikaupmees sai küll suurte oskustega kunstivõltsijaks, aga praktilist meelt ja ärivaistu ta ei suutnud oma elu jooksul omandada. Kurb kohe, kuidas ta jälle ja jälle ja jälle lasi libedatel sellidel endal naha üle kõrvade tõmmata ja ise vireles vaid vaesuses kui teised tema koopiatega üüratuid summasid teenisid. Kahju oli veel see, et ta kopeerimisele keskendus, oleks võinud rohkem ikka päris oma kunsti teha, kuigi ilmselt poleks ta seda vähestki raha siis saanud.

Ma kardan, et ma küll ei saa enam rahuliku südamega kunstimuuseumis käia. Mõelda vaid, võibolla olid pooled neist maalidest, mida ma Firenzes Uffizi muuseumis nägin, võltsingud?! Kuigi, on seal muuseumikülastaja jaoks vahet, kes selle tegi, kui koopial ja originaalil on vahe nii olematu, et isegi eksperdid ei suuda seda avastada. Emotsioon, mõte, esteetiline väärtus ja kõik see jääb ju samaks. Ja kunstikogujate suurte rahade mäng mind ei morjenda.

Laulev revolutsioon

Soomlane Harri Rinne võttis kätte ja pani kokku intervjuudekogumiku Eesti laulvas revolutsioonis osalenud muusikute mälestustest. Jube halvasti ja hüplikult kokku pandud, aga väga huvitavad intervjuud. Ma ju nõnna noor, et mäletada. Liiga kaugel ka Tallinnast, ehk muidu oleks ka öösiti laulmas käinud 8-aastase tirtsuna, kes teab.

Ilmselt on minusuguse ajaloovõhiku jaoks sellises intervjuude vormis või ka Mihkel Raua romaanivormis kirjutatud ajalugu ikka kõige söödavam. Sisaldab see ju inimlikke lihtsaid detaile ja elu. Ajalooõpikute poliitiline-sõjaline jutt jätab mu külmaks, ma ei saa aru. Ei tea, kas tahangi.

Huvitav ja hariv lugemine. Mõnel korral tõi heldimuspisaragi silma - eks minus ikka ole kergelt patriooti ka.

Musta pori näkku

Mihkel Raud on kahtlemata väga sõnaosav ja intelligentne inimene, kelle kirjatükid aga ka sõnavõtmised meedias on alati olnud nauditavad. raamatus muutusid küll keerukad kujundlikkust täis lausekonstruktsioonid kohati raskestijälgitavaks, aga mul pole ka lause kaks korda lugemise vastu midagi.

ma oleks lugedes tõsiselt mures olnud selle noore 18-aastase noore pärast, kui ma ei teaks et ta selle jubeda eluperioodi üle elas. üsna hullu elu elasid 70ndate 80ndate muusikud - põnev lugeda ja näha et see kõik niii ebaglamuurne oli. natuke häiris mind pidev koinimise ja rautamise jutt. naised olidki pildis enamasti vaid anonüümsete üheotstarbeliste olevustena. aga kuna raamat ajas mind mitu korda kõva häälega naerma, annan kõik muu andeks. muuhulgas sai Mihkli naljaka välimuse üle itsitatud :)

aga üldiselt oli tegu noore bravuurika mehe hullu eluetapi bravuurika ülevaatega. Eesti kõige müüdavaim raamat hetkel. natuke rohkem kirjandus kui viimasel ajal popid Kroonika laiendatud versioonid teiste kuulsuste eludest (Reet Linna, Maire Aunaste ja kõik muud toredad tegelased).

Diplomaatiline pagas- Brigid Keenan

Diplomaadi naise mälestused. Peaasjalikult kogumik naljakatest juhtumitest ja äpardustest ja veidrustest, mida erinevates maailma kohtades sel perekonnal tuli kogeda. Vahel tundus, et see ei ole võimalik, et niiiii palju asju kogu aeg untsu ja veidraks läheb. a'la sool suhkru asemel tähtsa vastuvõtu koogis, pitsaluspüksid diplomaadi taskus taskuräti asemel tähtsal koosolekul laubalt higi pühkimas, krokodill paadiservast kätt napsamas, murdunud pahkluud, ämblikud, tarantlid ja mõrvad, veidraimast veidramad teenijad ja kokad jne. Aga väidetavalt on see kõik tõsi. ilmselt on ka, lihtsalt mõnel on komme oma elulugu kirjutades ja elu tõlgendades äpardustele ja veidrustele keskenduda.
ühest küljest olin lugedes kade - nii põnev elu mõnel. tahaks ka avastada ja seigelda. samas valdas mind rahulolu iseendaga - mis on mu enda äpardused, veidrused ja unustamised selle kõrval, mis neil seal toimus?! aga mis mulle meeldis raamatu juures on see, et see näitab killukest inimeste elust, mida ei saa mitte mingil tingimusel "normaalseks" pidada. ei ole õpikuperekond õpikuelu elamas. vaid veidrate hirmude ja kommetega pere keerulist, muutuvat, seikluslikku ja hullumeelset elu elamas. ka nii võib ja saab.

üldiselt suht lõbus lugemine ja ajaviide. pisut hariv ka - eri maailma nurkade kultuuri ja eluolu mõttes.