5/31/2009

kunstivõltsijate kuningas: minu mälestused

Kuigi selle raamatu lugemise esimesed mõtted ja emotsioonid on juba lahtunud, on mul selle raamatu kohta ainult head sõnad öelda. Samas, oleks tegu puhtalt väljamõeldisega, peaks ma seda lugu ilmselt pisut lahjaks postiljonist miljonäriks stiilis looks, kuigi miljonäriks siin peategelane ei saanud.

Vaene vanakraamikaupmees sai küll suurte oskustega kunstivõltsijaks, aga praktilist meelt ja ärivaistu ta ei suutnud oma elu jooksul omandada. Kurb kohe, kuidas ta jälle ja jälle ja jälle lasi libedatel sellidel endal naha üle kõrvade tõmmata ja ise vireles vaid vaesuses kui teised tema koopiatega üüratuid summasid teenisid. Kahju oli veel see, et ta kopeerimisele keskendus, oleks võinud rohkem ikka päris oma kunsti teha, kuigi ilmselt poleks ta seda vähestki raha siis saanud.

Ma kardan, et ma küll ei saa enam rahuliku südamega kunstimuuseumis käia. Mõelda vaid, võibolla olid pooled neist maalidest, mida ma Firenzes Uffizi muuseumis nägin, võltsingud?! Kuigi, on seal muuseumikülastaja jaoks vahet, kes selle tegi, kui koopial ja originaalil on vahe nii olematu, et isegi eksperdid ei suuda seda avastada. Emotsioon, mõte, esteetiline väärtus ja kõik see jääb ju samaks. Ja kunstikogujate suurte rahade mäng mind ei morjenda.