Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas

Kuulsa ameerika koka Anthony Bourdaini erakordselt vürtsikad ja pikantsed meenutused oma kokapõlvest ja -karjäärist, mis lisaks fanaatilisele toiduarmastusele sisaldas hulgaliselt narkootikume, aspiriini, alkoholi ja meeletul hulgal tööd ja vähe und. On tore, kui inimesel on midagi, mis teda käima tõmbab ja käimas hoiab, elu sisustab ja meeldivaks muudab. Aga kui see hoog, millega käima tõmmatakse, on liialt suur, siis ei ole see küll enam elu. ööd ja päevad köögis, hommikul naise kõrval ärgates mõtled läbi päeva menüüd, hommikusöögilauas mõtled läbi tööd järjekorra, teel tööle valmib uue päeva tellimus tarnijatele - peakoka elu suures restoranis.

lisaks eluloole oli selles raamatus aga söök. õudselt põnev oli kõrvalt näha, kui tõsiselt võib toitu suhtuda - see ei ole lihtsalt midagi, mis organismi töös hoiab. see on kunst, teadus ja midagi äärmiselt erilist. ei oska sõnadesse pannagi.

näpunäiteid oli ka. mõned arusaamatud, nagu - ärge kunagi peske oma panni. või et visake minema küüslaugupress.

Kaks Linna - vendade urbide lugu

pisut jube raamat. ma ei tea, kui otseselt see on vendade Urbide elust maha kirjutatud, aga Harri Sirola oli nende sõber ja pühendatud on see ka Tarmole. ja nii palju kui ma tean, kattuvad sündmused nende eluga. kohati on jutt kirjade formaadis jube vangla ja hullumajaelu kirjeldus. naturalistlik ja õõvastav. õnneks oli Tarmo oma võitluskunstide ja usuga suuteline sellest jubedusest üle olema. ja õnneks tulid teised ajad ja neil paistab kõik jälle hästi olevat.

aga kirjutatud oli huvitavalt ja tegelikult ei jätnud üdini jubedat ja negatiivset tunnet sisse. pigem näitas, et endal on mul elu ikka nagu lill (või hernes). ja et ka jubedates olukordades on võimalik ilusaid asju näha ja pisikesi asju nautida. vot :)

P.S. ma tõesti polegi vahepeal ühtegi raamatut lugenud