Mankell - Riia verekoerad

Oi kui kaua polnud jälle ilukirjandust lugenud. Koleda krimka kohta ILUkirjandus öelda on muidugi huvitav. Aga selle raamatuga juhtus üldse tore lugu. Võtsin korraga mitu Henning Mankelli krimkat raamatukogust. Ühe pealkiri oli Riia koerad, teine oli Riia verekoerad. Kui raamatud lahti tegin, selgus, et tegu on sama raamatu erinevate tõlgetega. Jube huvitav oli võrrelda tõlkeid. Paar lehekülge lugesingi paralleelselt - sõnum ja jutt oli kõik sama, midagi valesti ei tundunud olevat, aga sõnavalikud ja õhtusik, mis sellest lähtuvalt tekkis, olid raamatutes ikka natuke erinevad. valisin siis ühe välja ja lugesin.

Väga põnev krimka oli. Rootsi politsei leidis oma rannast Riia kaabakad surnuna paadist ja läheb Riiga asja uurima. Aga aeg on siis aasta 1991, mis on segane ja kogu see nõukaaja õõv... uhh, jube. Kunagi ei tea, keda usaldada ja mis tegelikult toimub ja kus tegelikult pealt kuulatakse jne. Väike armastus on ka mängus, nagu ikka.

Mankelli Valejälg

Kuna eelmine Mankelli raamat mulle meeldis, otsustasin veel lugeda. Ta on väga produktiivne kirjanik, valejälg on tema kahekümne esimene raamat. Kurt Wallanderiga raamatutest juba kümnes - nii ütles järelsõna. Kronoloogiliselt on valejälg täpselt viienda naisele eelnev. Nii et alustasin sarja lugemist kenasti keskelt ja liigun tagurpidi.

Nagu krimkale kohane, on see loomulikult eraldiseisev lugu. Lihtsalt politseiniku eraelulised sündmused ja ka kolleegide vahetuse ja politsei struktuuride lood on teineteisele järgnevad. See on muidugi väga sümpaatne. Üldse on meeldiv, et on võimalus samade tegelastega uuesti kohtuda ja sellesse maailma minna. Kuigi see mõrvamaailm ei ole meeldiv maailm.

Nagu ka viiendas naises, oli suht ruttu lugejale teada, kes on mõrvar. Aga seekord kippus mind vahepeal häirima see, kuidas ma nägin, et kirjanik oli meelega politsei pähe valesid mõtteid pannud ja kuidas valede hulgas vahel vilksatasid õiges suunas mõeldud mõtted, kuid mis läksid mõtetetulva kaduma. Viiendas naises tundus see kuidagi loomulikum, seekord ma ei uskunud alati Wallanderi loogikaid ja tähelepanekuid. Nagu mingi CSI, mis olematuid vihjeid järgides juhtumi lahendab imeväel.

Samas on selle raamatu võlu see, et politsei ei ole kõikvõimas. Ületöötanud, väsinud, äpardustega. Sageli sihitult kõigis suundades korraga jooksev, ebakindel ja end saamatuna tundev. Ja jälle meeldis mulle see, kuidas kirjeldati mõtlemise kaootilisust, ebasobivaid mõtteid - lihtsalt väga inimlikuks teeb see tegelased. Palju infot, mis ei ole juhtumi lahendamise seisukohalt oluline, aga see teeb asja nagu realistlikumaks.

Lugu ise oli muidugi kole. Põlev tüdruk ja skalpelleritud mehed.

Mankell - viies naine

Väga mõnusalt paks raamat, palju huvitavat lugemist! Täiesti minu maitse järgi ja miskipärast ikkagi tundub, et Rootsi või üldse põhjamaa kirjanikes on miskit teistsugust.

Meeldis, et üsna kohe alguses oli lugejale teada, kes oli kuritegija -  mitte küll väga otseselt näpuga näidates, kuid siiski väga selgelt viidates. Ja näidati kuidas ja mis toimus ka kurjategija seisukohalt. See muutus politseitöö jälgimise hoopis teistsuguseks kui need tüüpilised krimkad, kus lugejal on samad teadmised või isegi väiksemad kui uurijal või politseil. Selles raamatus oli lugeja nägi aga ühe silmaga pahategija tegevusi ja teise silmaga politsei oma.

Lisaks veel politsei eraelu ja suhted ja mured ja mõtted ja elu ja ajapuudus ja väsimus ja hirmud ja emotsioonid.

Põnev lugemine!