Mankell - Riia verekoerad

Oi kui kaua polnud jälle ilukirjandust lugenud. Koleda krimka kohta ILUkirjandus öelda on muidugi huvitav. Aga selle raamatuga juhtus üldse tore lugu. Võtsin korraga mitu Henning Mankelli krimkat raamatukogust. Ühe pealkiri oli Riia koerad, teine oli Riia verekoerad. Kui raamatud lahti tegin, selgus, et tegu on sama raamatu erinevate tõlgetega. Jube huvitav oli võrrelda tõlkeid. Paar lehekülge lugesingi paralleelselt - sõnum ja jutt oli kõik sama, midagi valesti ei tundunud olevat, aga sõnavalikud ja õhtusik, mis sellest lähtuvalt tekkis, olid raamatutes ikka natuke erinevad. valisin siis ühe välja ja lugesin.

Väga põnev krimka oli. Rootsi politsei leidis oma rannast Riia kaabakad surnuna paadist ja läheb Riiga asja uurima. Aga aeg on siis aasta 1991, mis on segane ja kogu see nõukaaja õõv... uhh, jube. Kunagi ei tea, keda usaldada ja mis tegelikult toimub ja kus tegelikult pealt kuulatakse jne. Väike armastus on ka mängus, nagu ikka.

Mankelli Valejälg

Kuna eelmine Mankelli raamat mulle meeldis, otsustasin veel lugeda. Ta on väga produktiivne kirjanik, valejälg on tema kahekümne esimene raamat. Kurt Wallanderiga raamatutest juba kümnes - nii ütles järelsõna. Kronoloogiliselt on valejälg täpselt viienda naisele eelnev. Nii et alustasin sarja lugemist kenasti keskelt ja liigun tagurpidi.

Nagu krimkale kohane, on see loomulikult eraldiseisev lugu. Lihtsalt politseiniku eraelulised sündmused ja ka kolleegide vahetuse ja politsei struktuuride lood on teineteisele järgnevad. See on muidugi väga sümpaatne. Üldse on meeldiv, et on võimalus samade tegelastega uuesti kohtuda ja sellesse maailma minna. Kuigi see mõrvamaailm ei ole meeldiv maailm.

Nagu ka viiendas naises, oli suht ruttu lugejale teada, kes on mõrvar. Aga seekord kippus mind vahepeal häirima see, kuidas ma nägin, et kirjanik oli meelega politsei pähe valesid mõtteid pannud ja kuidas valede hulgas vahel vilksatasid õiges suunas mõeldud mõtted, kuid mis läksid mõtetetulva kaduma. Viiendas naises tundus see kuidagi loomulikum, seekord ma ei uskunud alati Wallanderi loogikaid ja tähelepanekuid. Nagu mingi CSI, mis olematuid vihjeid järgides juhtumi lahendab imeväel.

Samas on selle raamatu võlu see, et politsei ei ole kõikvõimas. Ületöötanud, väsinud, äpardustega. Sageli sihitult kõigis suundades korraga jooksev, ebakindel ja end saamatuna tundev. Ja jälle meeldis mulle see, kuidas kirjeldati mõtlemise kaootilisust, ebasobivaid mõtteid - lihtsalt väga inimlikuks teeb see tegelased. Palju infot, mis ei ole juhtumi lahendamise seisukohalt oluline, aga see teeb asja nagu realistlikumaks.

Lugu ise oli muidugi kole. Põlev tüdruk ja skalpelleritud mehed.

Akunini Altõnn-Tolobass

Põnev raamat, laheda temaatika ja sündmustega, huvitavalt üles ehitatud - no ikka nii, et kordamööda sai lugeda ammusurnud esiisa, kelle kirja järgi varandust otsiti, ja järeltulija seiklusi. lugu hargnes kahest otsast korraga lugeja jaoks. ja salapära, et mis värk siis ikkagi oli, see püsis lõpuni.

Fandorin tahtis teha oma ajaloo teadustööd. Selleks pidi minema venemaale arhiivi oma esiisa kirja otsima, aga satub palju suurema portsu otsa, kui ta seda oleks eales oodanud. Väga vana ja kadunud raamatukogu otsingutesse sattus, seni oli arvatud, et see raamatukogu on vaid müüt. Lõpuks oli seal erinevate tüüpide, heade ja halbade, üksteise ülemäng ja kavaldamine nii keeruline, et ma ei suutnud enam jälge pidada, et kes mis hetkel kellele mingit udu ajas ja kellel naha üle kõrvade tõmbas. Aga muidu igati mõnus lugemine.

Mankell - viies naine

Väga mõnusalt paks raamat, palju huvitavat lugemist! Täiesti minu maitse järgi ja miskipärast ikkagi tundub, et Rootsi või üldse põhjamaa kirjanikes on miskit teistsugust.

Meeldis, et üsna kohe alguses oli lugejale teada, kes oli kuritegija -  mitte küll väga otseselt näpuga näidates, kuid siiski väga selgelt viidates. Ja näidati kuidas ja mis toimus ka kurjategija seisukohalt. See muutus politseitöö jälgimise hoopis teistsuguseks kui need tüüpilised krimkad, kus lugejal on samad teadmised või isegi väiksemad kui uurijal või politseil. Selles raamatus oli lugeja nägi aga ühe silmaga pahategija tegevusi ja teise silmaga politsei oma.

Lisaks veel politsei eraelu ja suhted ja mured ja mõtted ja elu ja ajapuudus ja väsimus ja hirmud ja emotsioonid.

Põnev lugemine!

Akunin - F.M.

Väga laheda ideega ja maailma nõmedaima lõpuga raamat.

Lugu ise mulle väga meeldis - mingi narkar leiab mingid vanad paberid, mis osutuvad Dostojevski kuritöö ja karistuse esmase versiooni käsikirja üheks jupiks. Kogu raamatus ongi kaks paralleelset liini. Ühelt poolt Dostojevski jutt, mida jupikaupa üles leitakse ja loetakse. Teiselt poolt aga selle käsikirja otsingutega seotud krimilugu.

Muidugi on tegu väga väärtusliku käsikirjaga, mille leidmisest paljud huvitatud on, nii et kaasneb nii laipu kui mõistatusi. Kohati kippus küll DaVinci koodiks, kui hulluks läinud käsikirjaomanik mõistatuste vormis kodeeritud vihjeid andis, et kus järgmine käisikirja jupp jälle peidus on.

Dostojevski kirjutatud lugu on aga kirjutatud politsei vaatenurgast ja hoopis teistmoodi ja seetõttu väga äge.

Lõpp oli aga totaalselt lollakas. Lugu sai otsa ja siis järgnes 40lk selgitusi, kus kõik vähegi ähmaseks jäävad asjad korralikult lahti selgitati, ajaloolisi fakte täpsustati ja selgitati, mida täpselt nüüd silmas peeti. täiesti õudne. ei tea, kas see oli püüd kirjandusteaduslikult romaanile läheneda või - no oli ju raamat ise ka kirjandusteadusest otsapidi. igatahes sellist asja ma paluks mitte korrata.

juhuslik krimka

Ostsin lennujaamast juhusliku krimka. My soul to take - . Kutsus see, et autor on Islandilt ja mul on miskipärast tunne, et põhjamaade kirjanike raamatutes on miskit põhjamaist hõngu.

Oli täitsa hea krimka - kiskus endasse, nii et raske oli raamatut käest panna. Jube hakkas ka, nii et pärast ei saanud magama jääda. No sellised klišeed nagu pimedas uduses aias kummitav väikese lapse hing, aegajalt on kosta lapse nuttu. Ja mõrvad ja salasuhted ja muu müstika. Keerulised liinid, mis aastakümnete taha ulatuvad. Pettumus oli ainult see, et lõpeks oli mõrvade põhjus nii lihtlabane. No aga nii vist tavaliselt ongi. Ajavad asja hästi keeruliseks ja põnevaks ja kõik tegelased tunduvad kahtlased ja siis viimaste lehekülgede jooksul selgub, et kõige ebatõenäolisem inimene tappis kõik ära.

ei, täitsa mõnus rongisõiduraamat

Stieg Larsson - Lohetätoveeringuga Lohe

Stieg Larssoni popi raamatusarja esimene raamat. Hinnata on seda mul raske, sest tegin vales järjekorras - alustasin teisest osast. Nii et mõned eriti suured müsteeriumid olid minu jaoks juba ette ära lahendatud. Aga põnev ja kaasahaarav lugemine sellegipoolest. Kohati kippus keeruliseks, sest kui kellegi suurt suguvõsa ajalugu uurida, siis tuleb neid nimesid, omavahelisi seoseid ja suhteid päris palju. Aga õnneks on olulised neist kirjutatud nii, et jäävad meelde küll. lõpp oli natuke tobedavõitu, aga teisel osal oli hullem :)

üldiselt soovitan. pealegi on see raamat mõnusalt paks! Kolmas osa on ka juba olemas, aga vist pole veel arusaadavatesse keeltesse tõlgitud.

TÄIENDUS 16.05.2010: kolmas osa olemas mul inglise keeles. alustasin lugemist, aga nii raske oli järgida. jäi pooleli. jama lugu :)

The girl who playd with fire

Stieg Larsson pidi olema praegu popp, meenus mulle viimati lennujaamas kui 5-tunnist ootamist alustasin. Ostsingi siis selle tellise (569 lk paperback) ja ei kahetse. Tõesti põnev lugemine. Hästi palju erinevaid liine, palju segaseid asjaolusid, kahtlaseid tegelasi, musta minevikku, haruldasi andeid, kadunud inimesi ja no ikka laipu ka. Huvitav oli. Kuigi lõpp meenutas korraga natuke mehhiko seebikaid (ma pole su tädi vaid su vanaisa) ja hollivuudi action filme (viimasel hetkel head saavad kurja üle võitu üsnagi uskumatul ja ebaloomulikul moel). Aga esimesed 530 lk olid küll head :)

nüüd tahaks Larssoni esimese raamatu ka läbi lugeda.

Studio Sex

Pealkiri on rootsi keeles ja tähendab stuudio kuus. Ei mingit pornot, vähemalt mitte selle sõna otseses tähenduses. Kuigi ma tean inimesi, kes tabloidväljaande tegemisi ja kirjutisi pornoks nimetaks, sotsiaalpornoks.

Krimilugu noore suveks Õhtulehte praktikale läinud ajakirjaniku silme läbi. Omamoodi krimka, aga sellises omamoodi võtmes - ajakirjanikule on ju oluline lugu saada, teistest lehtedest paremat uudist saada, nuhkida ja teada saada seda, mida ei tohiks. Noorel inimesel muidugi tekivad eetilised probleemid ja emotsionaalne side tapetud tüdruku ja tema lähedastega. Isikliku tuleviku ja karjääri küsimused sinna juurde ja ongi.

Huvitav lugemine, ladusal ja köitval viisil kirjutatud. Ainult et mingi teine tasand, mis sinna sisse toodi, oli kuidagi veidralt külgepoogitud ja leidis lõpus väga ootamatu ja imeliku lahenduse. Vahel võiks raamatud ja lood lihtsaks jääda.

Andekas mr Ripley- Patricia Highsmith

Täitsa hea raamat. hoidis põnevust kuni viimaste sõnadeni üleval. kuigi mul on tunne, et ma vist olen ikkagi ka seda filmi näinud.

Raamatu algus üllatas mind sellega, kuidas kirjeldati sõbrasuhteid ja sõbratundeid. et ka ilma igasuguse seksuaalse tagamõtteta võib tunda kiindumust, lähedust ning armukadedust. siis muidugi toodi homoteema ja -kahtlused sisse. ma üldse ei imestanud. küllap homofoobia võtab paljugi ära sõpradevahelistest suhetest, eriti meeste puhul. ei maksa liigset kiindumust ja poolehoidu välja näidata, kes teab, mida mõeldakse.

raamatu teine pool üllatas mind ka. kuidas tühised ja ebaratsionaalsena tunduvad motiivid inimesi tagant kannustavad astuma radikaalseid ja kriminaalseid samme. ja kuniks vahele ei jää, on kõik hästi.

krimisarjades on kurjategijad kas totaalselt peast põrunud ja elavad oma maailmas või ratsionaalselt kaalutlevad ja raha vms peal väljas. siin raamatus, tundus aga, oli raha kõrval oluline veel üks veider motiiv - soov olla keegi teine. olla teistsugune. mitte olla tühine nagu siiani oldud. nagu teise mehe pass ja identiteet suudaks meest muuta selleks, kes ta soovib olla. oleks ju võinud lihtsalt uues kohas uut elu alustada.