Hästi huvitav on Soomes elava eestlase perspektiiv
küüditamistele, nõukogude ajale ja ka praegusele Eestile. Kolme
põlvkonna nii tohutult erinevate reaalsuste paralleelselt esitamine
jätab kõigist neist aegadest kuidagi absurdse mulje. Küüditamine ja
metsas redutamine - ebanormaalne (miks te politseid ei kutsunud?). Nõuka
aja jälitamisparanoia, kitsikus ja raskused - ebanormaalne. Ja siis
see vaene toitumishäiretega enesesse tõmbunud neiu Anna, kelle peamiseks
eesmärgiks on kaotada veel üks kilo ja olla tähele pandud. Kah
ebanormaalne.
Juhul kui see on tõesti autobiograafiline - mida ta
Sofi Oksaneni vaadates võiks vabalt olla - on selles äärmiselt sügavuti
minevat eneseanalüüsi. Mis mõju avaldas küüditamine vanavanematele,
selles vaimus kasvasid vanemad, mis omakorda vormis Anna. Seda nõuka-aja
õuduste kirjeldust on mujalgi, aga siin see on kuidagi hästi tundlik ja
inimeste hinge kiikav kirjeldus. Mida see kõik inimestega tegi. Suhe
Soome ja soomlastega veel siia juurde.
Ei, see ei ole
ajalooraamat. Vähemalt mitte ainult. Vähemalt võrdväärse teemana on
söömishäired ja selle tagamaad. Ja uskumatuna tundub, et kodumaaigatsus
ja hirm oma päritolu ja kõike muud isiklikku kellelegi näidata, võib
olla söömishäirete põhjuseks. Imelik on see maailm ja inimesed seal
sees. Ei, hea raamat.
