Laulev revolutsioon

Soomlane Harri Rinne võttis kätte ja pani kokku intervjuudekogumiku Eesti laulvas revolutsioonis osalenud muusikute mälestustest. Jube halvasti ja hüplikult kokku pandud, aga väga huvitavad intervjuud. Ma ju nõnna noor, et mäletada. Liiga kaugel ka Tallinnast, ehk muidu oleks ka öösiti laulmas käinud 8-aastase tirtsuna, kes teab.

Ilmselt on minusuguse ajaloovõhiku jaoks sellises intervjuude vormis või ka Mihkel Raua romaanivormis kirjutatud ajalugu ikka kõige söödavam. Sisaldab see ju inimlikke lihtsaid detaile ja elu. Ajalooõpikute poliitiline-sõjaline jutt jätab mu külmaks, ma ei saa aru. Ei tea, kas tahangi.

Huvitav ja hariv lugemine. Mõnel korral tõi heldimuspisaragi silma - eks minus ikka ole kergelt patriooti ka.

Studio Sex

Pealkiri on rootsi keeles ja tähendab stuudio kuus. Ei mingit pornot, vähemalt mitte selle sõna otseses tähenduses. Kuigi ma tean inimesi, kes tabloidväljaande tegemisi ja kirjutisi pornoks nimetaks, sotsiaalpornoks.

Krimilugu noore suveks Õhtulehte praktikale läinud ajakirjaniku silme läbi. Omamoodi krimka, aga sellises omamoodi võtmes - ajakirjanikule on ju oluline lugu saada, teistest lehtedest paremat uudist saada, nuhkida ja teada saada seda, mida ei tohiks. Noorel inimesel muidugi tekivad eetilised probleemid ja emotsionaalne side tapetud tüdruku ja tema lähedastega. Isikliku tuleviku ja karjääri küsimused sinna juurde ja ongi.

Huvitav lugemine, ladusal ja köitval viisil kirjutatud. Ainult et mingi teine tasand, mis sinna sisse toodi, oli kuidagi veidralt külgepoogitud ja leidis lõpus väga ootamatu ja imeliku lahenduse. Vahel võiks raamatud ja lood lihtsaks jääda.

Musta pori näkku

Mihkel Raud on kahtlemata väga sõnaosav ja intelligentne inimene, kelle kirjatükid aga ka sõnavõtmised meedias on alati olnud nauditavad. raamatus muutusid küll keerukad kujundlikkust täis lausekonstruktsioonid kohati raskestijälgitavaks, aga mul pole ka lause kaks korda lugemise vastu midagi.

ma oleks lugedes tõsiselt mures olnud selle noore 18-aastase noore pärast, kui ma ei teaks et ta selle jubeda eluperioodi üle elas. üsna hullu elu elasid 70ndate 80ndate muusikud - põnev lugeda ja näha et see kõik niii ebaglamuurne oli. natuke häiris mind pidev koinimise ja rautamise jutt. naised olidki pildis enamasti vaid anonüümsete üheotstarbeliste olevustena. aga kuna raamat ajas mind mitu korda kõva häälega naerma, annan kõik muu andeks. muuhulgas sai Mihkli naljaka välimuse üle itsitatud :)

aga üldiselt oli tegu noore bravuurika mehe hullu eluetapi bravuurika ülevaatega. Eesti kõige müüdavaim raamat hetkel. natuke rohkem kirjandus kui viimasel ajal popid Kroonika laiendatud versioonid teiste kuulsuste eludest (Reet Linna, Maire Aunaste ja kõik muud toredad tegelased).

Dovlatovi Kohver

Pani mõtlema sellele, kui palju lugusid on iga kõige pisema asja taga, kui alustada päris algusest. Ja kui erineval viisil saab elust rääkida. Dovlatov võttis kohvritäie asju ja rääkis oma (s.t. peategelase) elulugu nende kaudu, alustades algusest ja tehes kõik olulised passazid, et ikka kõigest aru saaks. Teinekord tuli minna lapsepõlvegi, et üles otsida esimene hetk, kui ta mõne inimesega tuttavaks sai.

Ja nii ongi üks tavaline müts või kingad hoopis rohkem kui lihtsalt müts või kingad. Sest et ega nõuka ajal ei olnud ju asjade saamislugu lühike ja igav nagu praegu: läksin poodi ja ostsin. Kuigi ega ma Dovlatovit selles osas päris usu, et igal sammul ikka nii absurdseid ja ebatavalisi sündmusi sündis. Isegi nõuka aja absurdsus polnud nii suur. Küllap enamasti elati ikka tavalist elu. Aga küllap sedagi annab tagant järele absurdsena kujutada.

Aga üldiselt mulle ikka nii lühikesed raamatud ei meeldi (125 lk hõredat teksti).

Kaks Linna - vendade urbide lugu

pisut jube raamat. ma ei tea, kui otseselt see on vendade Urbide elust maha kirjutatud, aga Harri Sirola oli nende sõber ja pühendatud on see ka Tarmole. ja nii palju kui ma tean, kattuvad sündmused nende eluga. kohati on jutt kirjade formaadis jube vangla ja hullumajaelu kirjeldus. naturalistlik ja õõvastav. õnneks oli Tarmo oma võitluskunstide ja usuga suuteline sellest jubedusest üle olema. ja õnneks tulid teised ajad ja neil paistab kõik jälle hästi olevat.

aga kirjutatud oli huvitavalt ja tegelikult ei jätnud üdini jubedat ja negatiivset tunnet sisse. pigem näitas, et endal on mul elu ikka nagu lill (või hernes). ja et ka jubedates olukordades on võimalik ilusaid asju näha ja pisikesi asju nautida. vot :)

P.S. ma tõesti polegi vahepeal ühtegi raamatut lugenud

armastusest ja teistest deemonitest. Gabriel Garcia Marquez

vanaaegne lugu kurjade vaimude välja ajamisest tüdrukust, kes oli vanemate hoolimatuse tõttu neegerorjade keskel üles kasvanud ja seetõttu teistsuguste kommete ja oskustega kui need, kellel oli õigus tema üle otsustada. veidralt filmilik raamat - klooster, nunnad, igat sorti vaimulikke, pahelisi narkar-tädisid, vihkamist ja põlgust, liiderlikkust ja vagadust, kurjad koerad, orjad, hullud. kõike jagus.

vastik ja rõhuv teema ja sisu, aga kuidagi imelikult emotsioonitult kirjutatud. meenutas mulle Taarkas filmi, mis meenutas mulle libahundi filmi. aga sellest raamatust on hoopis ooper tehtud.

ei tekkinud lugedes mingit sidet raamatuga, lugesin selleks, et raamat läbi saaks ja uue saaks võtta :) ei teagi, mida lugeda. mulle ei ole ammu väga kütkestavat raamatut kätte sattunud.

Hookuspookus

Vietnami sõda, juhusuhted, surm ja hauakivid, vangid ja vangla, hullud, rumalate laste kool ...

ei olnud just väga helge lugemine. selline fragmentaalne jutustamisviis, milles palju inimesi ja fakte põgusalt esitatakse ja pärast nende juurde uuesti tagasi tullakse, ei sobi mulle üldse. ma ei mäleta neid põgusalt esitatud seiku ja inimesi hiljem enam. aga ta tuleb nende juurde ju tagasi uuesti.

iseenesest on huvitav neid sõjamälestusi lugeda. uskumatu ikka, milleks inimesed võimelised on, kui neid kästakse. või üldse ekstreemsetes oludes. olen viimasel ajal palju mõrvalugusid ka telekast vaadanud:) huvitav, kas mina või mu tuttavad ka oleks võimelised tapma, kui öeldakse, et on vaja ja on õige ja teisiti ei saa