Dovlatovi Kohver

Pani mõtlema sellele, kui palju lugusid on iga kõige pisema asja taga, kui alustada päris algusest. Ja kui erineval viisil saab elust rääkida. Dovlatov võttis kohvritäie asju ja rääkis oma (s.t. peategelase) elulugu nende kaudu, alustades algusest ja tehes kõik olulised passazid, et ikka kõigest aru saaks. Teinekord tuli minna lapsepõlvegi, et üles otsida esimene hetk, kui ta mõne inimesega tuttavaks sai.

Ja nii ongi üks tavaline müts või kingad hoopis rohkem kui lihtsalt müts või kingad. Sest et ega nõuka ajal ei olnud ju asjade saamislugu lühike ja igav nagu praegu: läksin poodi ja ostsin. Kuigi ega ma Dovlatovit selles osas päris usu, et igal sammul ikka nii absurdseid ja ebatavalisi sündmusi sündis. Isegi nõuka aja absurdsus polnud nii suur. Küllap enamasti elati ikka tavalist elu. Aga küllap sedagi annab tagant järele absurdsena kujutada.

Aga üldiselt mulle ikka nii lühikesed raamatud ei meeldi (125 lk hõredat teksti).

Kaks Linna - vendade urbide lugu

pisut jube raamat. ma ei tea, kui otseselt see on vendade Urbide elust maha kirjutatud, aga Harri Sirola oli nende sõber ja pühendatud on see ka Tarmole. ja nii palju kui ma tean, kattuvad sündmused nende eluga. kohati on jutt kirjade formaadis jube vangla ja hullumajaelu kirjeldus. naturalistlik ja õõvastav. õnneks oli Tarmo oma võitluskunstide ja usuga suuteline sellest jubedusest üle olema. ja õnneks tulid teised ajad ja neil paistab kõik jälle hästi olevat.

aga kirjutatud oli huvitavalt ja tegelikult ei jätnud üdini jubedat ja negatiivset tunnet sisse. pigem näitas, et endal on mul elu ikka nagu lill (või hernes). ja et ka jubedates olukordades on võimalik ilusaid asju näha ja pisikesi asju nautida. vot :)

P.S. ma tõesti polegi vahepeal ühtegi raamatut lugenud

armastusest ja teistest deemonitest. Gabriel Garcia Marquez

vanaaegne lugu kurjade vaimude välja ajamisest tüdrukust, kes oli vanemate hoolimatuse tõttu neegerorjade keskel üles kasvanud ja seetõttu teistsuguste kommete ja oskustega kui need, kellel oli õigus tema üle otsustada. veidralt filmilik raamat - klooster, nunnad, igat sorti vaimulikke, pahelisi narkar-tädisid, vihkamist ja põlgust, liiderlikkust ja vagadust, kurjad koerad, orjad, hullud. kõike jagus.

vastik ja rõhuv teema ja sisu, aga kuidagi imelikult emotsioonitult kirjutatud. meenutas mulle Taarkas filmi, mis meenutas mulle libahundi filmi. aga sellest raamatust on hoopis ooper tehtud.

ei tekkinud lugedes mingit sidet raamatuga, lugesin selleks, et raamat läbi saaks ja uue saaks võtta :) ei teagi, mida lugeda. mulle ei ole ammu väga kütkestavat raamatut kätte sattunud.

Hookuspookus

Vietnami sõda, juhusuhted, surm ja hauakivid, vangid ja vangla, hullud, rumalate laste kool ...

ei olnud just väga helge lugemine. selline fragmentaalne jutustamisviis, milles palju inimesi ja fakte põgusalt esitatakse ja pärast nende juurde uuesti tagasi tullakse, ei sobi mulle üldse. ma ei mäleta neid põgusalt esitatud seiku ja inimesi hiljem enam. aga ta tuleb nende juurde ju tagasi uuesti.

iseenesest on huvitav neid sõjamälestusi lugeda. uskumatu ikka, milleks inimesed võimelised on, kui neid kästakse. või üldse ekstreemsetes oludes. olen viimasel ajal palju mõrvalugusid ka telekast vaadanud:) huvitav, kas mina või mu tuttavad ka oleks võimelised tapma, kui öeldakse, et on vaja ja on õige ja teisiti ei saa

Andekas mr Ripley- Patricia Highsmith

Täitsa hea raamat. hoidis põnevust kuni viimaste sõnadeni üleval. kuigi mul on tunne, et ma vist olen ikkagi ka seda filmi näinud.

Raamatu algus üllatas mind sellega, kuidas kirjeldati sõbrasuhteid ja sõbratundeid. et ka ilma igasuguse seksuaalse tagamõtteta võib tunda kiindumust, lähedust ning armukadedust. siis muidugi toodi homoteema ja -kahtlused sisse. ma üldse ei imestanud. küllap homofoobia võtab paljugi ära sõpradevahelistest suhetest, eriti meeste puhul. ei maksa liigset kiindumust ja poolehoidu välja näidata, kes teab, mida mõeldakse.

raamatu teine pool üllatas mind ka. kuidas tühised ja ebaratsionaalsena tunduvad motiivid inimesi tagant kannustavad astuma radikaalseid ja kriminaalseid samme. ja kuniks vahele ei jää, on kõik hästi.

krimisarjades on kurjategijad kas totaalselt peast põrunud ja elavad oma maailmas või ratsionaalselt kaalutlevad ja raha vms peal väljas. siin raamatus, tundus aga, oli raha kõrval oluline veel üks veider motiiv - soov olla keegi teine. olla teistsugune. mitte olla tühine nagu siiani oldud. nagu teise mehe pass ja identiteet suudaks meest muuta selleks, kes ta soovib olla. oleks ju võinud lihtsalt uues kohas uut elu alustada.

Irving - Garpi maailm

mõtlesin juba lugemise ajal, et mida ma oskan selle raamatu kohta öelda. aga ega ei oskagi. oli huvitav ja omapärane - nagu ma lugesin kusagilt, on Irving veidrate tegelaskujude loomisel osav. aga ma lugesin seda raamatut väga pikka aega. venis. võibolla sellepärast, et häiriv oli. palju häirivaid asju juhtus. õnnetusi ja surma ja ebaõnne ja veidraid suhteid, tegusid, tegutsemisajendeid.

ja ma ei tea, millest raamat oli. algas Garpi ema elust, lõppes Garpi elu lõpuga. vahepeale jäid veel igasugu elud ja poliitika ja ideoloogiad ja asjad. isegi feminism, mis raamatus üheks olulisemaks tegelaseks oli, ei haaranud mind (feministihakatist).

ma kõlan nagu mulle poleks meeldinud. meeldis ju ikka ka. vastuolulisi tundeid tekitab. kirjutatud oli hästi. aga ei olnud kahju et otsa sai, nagu paljude teiste raamatutega. ja ma ei tea, mis oli raamatu moraal :) natuke sarnased emotsioonid valdavad mind kui Veemeetodimeest lugedeski. sarnane hämmeldus, et milleks?!

ja žanrit ei oska ma muidugi jälle määratleda. väljamõeldud elu lugu

Irvingu Veemeetodimees

1. ma ei mõista, mille põhjal ja kes koostab raamatututvustusi nende tahakaanele. selle raamatu tutvustus rõhus sellele, et peategelasel on kitsad ja kõverad kuseteed, mis teeb nii mõnegi toimingu valusaks ja mida veemeetodil peab ravima. no see oli üks marginaalsemaid asju ses raamatus. kui siin nüüd mingi kujundlik allegooriline trikk pole, mida ma ära ei tabanud. aga pelgalt tutvustuse järgi poleks ma seda ehk lugenudki.
2. hea on lugeda vahelduseks raamatuid, mis ei ole lineaarsed ja liiga lihtsa struktuuriga. vahel mingit lihtsakoelist raamatut lugedes mõtlen, et kas see oli nüüd hea raamat. köitis ju küll ja otseselt igav ka polnud, aga... challenget on vähe.
3. ma ei tea, millest veemeetodimees rääkis. Veidra kuju Fred Trumperi veidrast elust ja isiksuseprobleemidest, suhteprobleemidest. aga kus oli point? mis oli kandev teema ja sõnum? ei olnud selge kandva ideega ja õpetilik raamat :)
4. veider, naljakas ja imelik oli. huvitav ka. ja lõpupoole oli väga liigutav. hea, et ma jälle bussis juhtusin olema, muidu oleks vist nutta lahistanud.

5. aitähh ühele lugemispäevikule. loen nüüd järgmist Irvingut