Halb karma - David Safier

Valisin raamatu, sest selle sisukirjeldus oli veider ja ootamatu. Inimene ärkab ühel hetkel üles ja on sipelgas. Muidugi tahan ma seda lugeda! Oligi lustakas ja tore suvelugemine. Tekst ladus, muhe ja kohati suisa naljakas. Näiteks ajas naerma see, kui sipelgas ähvardas ämblikku, et ta peeretab talle suhu, kui see peaks üritama teda ära süüa. Paha maitse siis mitu päeva suus. Selline huumor.

Aga vaatamata muhedusele ja sujuvale jutule ei saa see raamat mu käest väga kõrgeid punkte, sest sisu oli lõpuks ikka ülimalt lihtsasti ette-ennustatav. Lõpp läks kõige lihtsamat ja lamedamat teed ja lõpuks kujunes raamatust paras moraalitsemine. Juhis, kuidas oleks ikka õige elada ja hea ja õige inimene olla. See lõpplahendus oli ikka tõeline pettumus.

Deaf sentence - David Lodge

Mees jääb poolkurdiks ja on sunnitud oma professoriametist taanduma ja pensionile minema. Seigad ja kirjeldused, kuidas ta ei kuule ja ei saa asjadest aru. Lingvistikast kirjutab ka.

Aga üldjoontes jääb segaseks see, millest täpselt raamat on. Vist elust ja kurtusest ja surmast ja kurdiksjäämise traagika suhtelisest kohast kogu elu ja surma skaalal. Surmast räägib ta tõesti palju ja väga erinevaval viisil - jutuks on isa vananemine, tema enda vananemine, kurdiks jäämine ja pensioneerumine, suitsiidi teema sõidab ka sisse. Ühesõnaga sama teema erinevatest nurkadest ja käsitlustest ja mulle tundub, et lõpplahendusena ta mõistab, et on hullemaid asju kui kurdiks jäämine. Minategelase ja tema isa teema pidi olema ka autobiograafiline, nii et ei ole võimatu, et raamat on talle osalt terapeutiline kuulmise kaotamise, positsiooni ja autoriteedi kaotamise läbimõtlemine ja -tunnetamine.

Teema on sünge, kuid raamat ise ei ole sünge, ei ole pisarakiskuja. Ajuti pisut humoorikas, kuid üldjoontes selline mõõdukas emotsioonide ja mõtete tasakaal. Kõrget hinnet mu käest siiski ei saa - sedavõrd see mind ei kõnetanud ja lõppkokkuvõttes jäi natuke õlgukehitama panev tunne.

P.S. Kirjutamisviisilt huvitav trikk - ühe lõigu lõpus ütleb, et nüüd on aeg kolmandas isikus kirjutamise käes ja muudab perspektiivi seni minavormist temavormi. Huvitav, et ta annab eelnevalt märku sellest.esimese korra annab, teised korrad mitte. selleks, et mõista, miks ta seda teeb, peaks lähemalt analüüsima. küllap on minavormis teistmoodi teemad või lähenemised või tunded kui tema vormis kirjutatul.

Hermann Hesse Lapsehing

Klassikalist kirjandust ka sekka ja selkorral siis Hermann Hesse jutustustekogumik. Kunagi ülikooliajal pidime koolis lugema Hesse stepihunti ja leidma, kuidas see on Jungi teooriatega seotud. No ikka idi ego ja superego jutuga. Mäletan, et raamat oli hea ja Jungi leidsime ka sealt seest üles.

Lapsehing on esimene lugu kogumikust pealkirjaga Nürnbergi reis. Lugu on täiskasvanud inimese meenutus oma lapsepõlvest ja isakartusest, seletamatust tungist teha halba ja varastada, häbist ja piinast, süütundest. Ilusas keeles ja väga huvitavalt kirjeldab ta poisi sisemisi heitlusi ja emotsioone, mida ta justkui ise kõrvalt vaatab, samas olles võimetu nende tärkavate tungide vastu hakkama. Inimene on ebaratsionaalne ja heitliku meelega – seda olen ma alati arvanud.

Hea lugu! Võtan järgmised ette

Banana Yoshimoto - Köök

Muidugi kütkestas mind selle raamatu pealkiri, juba niivõrd toidufriik olen, et isegi ilukirjandust valin toidu-ja söögihõnguliste pealkirjade järgi.

Ei olnud söögist, ei olnud toidust, ei olnud kokast. Või siiski oli ka – peategelane oli kokk, toiduhuviline, gurmaan. Kuid see kõik oli ta elustiil ja olemise viis, mis oli muude elusündmuste ja raamatu põhiteema taustaks. Igal juhul väga tuttavlik oli see tütarlapse toiduarmastus ja söögitegemisrõõm. Ja teksti oli ikka pidevalt pikitud kirjeldus sellest, mis õhtuks või hommikuks söödi. 

Põhiteemaks oli aga hoopis lähedase inimese kaotus. Tüdruk kaotas vanaema, kes teda kasvatas. Ise oli ta veel noor, habras ja see mõjus talle väga halvasti. Huvitav oli, kuidas elu ta ümber muutus, millised inimesed sinna tekkisid, millised emotsioonid, mõtted ja tunded. Kõik kui unenäos, tundus ebareaalne ja kummaline. Midagi on neis jaapani raamatutes. Midagi sellist, mida ma ei oska päriselt sõnastada ega sellest arugi saada, kuid vaata emata väga süngele teemale ja keerulistele emotsioonidele, ei olnud see raamat selline pisarakiskuja kui oleks sama lugu Holliwoody filmina. Mingi rahulikkus ja emotsioonide stoilisus on selles kirjutamisviisis. Inimesed on vaatamata oma arust ära olekule kuidagi arukad, ei ole sellist drama queeni rolli võtmist kui võib kohata USA filmides. See on üks vähestest raamatutest, kus sellist teemat käsitletakse nii, et mul ei ole õudne seda lugeda. Ei tekita hirmu ja õudust. See ei tähenda muidugi,et see kõik poleks  olnud raamatutegelaste jaoks hirmus ja valus ja elumuutev. Ei oska tõesti sõnastada.

Keset raamatut tuli mulle halb üllatus – jutt sai läbi ja algas teine. Samal teemal, kuid kaotati armsam ja vend. Jälle väga noored inimesed. Ka autor ise oli noor, kui selle kirjutas aastal 1988 ja kohe auhindu võitma hakkas. Ka see teine lugu oli hea, liigutav ja köitev, nii et ma andsin andeks selle üllatuse. Jälle noored ja nende hingevalu ja sellega toimetulek. Allaandjaid polnud, alati ole mõttes see, et ükskord see valu ja vaev lõpevad, alles jäävad lihtsalt head mälestused, elu läheb edasi. Vaja lihtsalt mingil viisil hetkega ja iseendaga seni toime tulla. Selle loo lahendus oli küll mõnevõrra paranähtusi hõlmav, kuid pole viga, see isegi sobis sinna.

Muuseas, Banana ei ole autori päris nimi. Tegelikult on ta nimir Mahoko Yoshimoto ja mul on selle üle hea meel. Banana on nimena üsna totter.

Paddy Clarke hahaha

Raamat teismelise poisi maailmast ja vaatenurgast. Poiss nagu poiss ikka, käib koolis, kiusab väikest venda, kolab naabripoistega ehitusplatsidel, mängivad mänge. Ainult et need ei olnud mängud. Kõik oli justnagu päriselt. Mõni naabrinaine võiski olla Näiteks, kui lõi jala ära, teatas ta, et verd lahmab, sokk on märg. Kiskus soki jalast. Verd ei olnud. Kujutlusvõime ja reaalsus põimusid. Pidevad inimkatsed iseendaga. Mis juhtub kui ma hästi hästi kiiresti keerutan. Süda läheb pahaks. Oksendan. Huvitav, kas okset on maja juurest näha. Ei ole. Huvitav, kaua okse mädaneb. No vaatame. Käin iga päev vaatamas, näe, kuu aja pärast peaaegu polegi näha.

Ma ei tea, kas see raamat mulle meeldib. Laste mõttemaailma nägemine oli päris hirmus. See on hirmus, missuguses maailmas nad elavad - üksteisega konkureerimine, kõva mees olemine oli ikka üks olulisemaid asju. Eriti mängudes, kus näiteks ahjuroobiga üksteist taoti - kes rõvedama sõimusõna seepeale ütles, oli võitja. Pidev piiride kompamine, võimumängud.

Ka see, kuidas laps täiskasvanuid tajus, oli õudne - väikesed märgid, mis näitasid, et isa on halvas tujus ja võib väga kuri olla, märgid, et vanemad kaklevad, püüd kõigi meeleolu parandada.

Vist oli hea raamat, lihtsalt muutis see mu ärevaks. Lapsi peaks hoidma, aga see, millise maailma nad ise üksteise jaoks loovad, on lihtsalt õõvastav.

Lasse Lehtinen - punane mäenõunik

Lugesin seda juba jupp aega tagasi, ja vat enam ei mäletagi eriti hästi midagi

raamatututvustus üteb nii :)

Käesolevas teoses naerutab autor lugejat, kirjeldades soome ärimeeste kaubareiside juhtumisi. Purjuspäi keerab soome ärimees kokku igasuguseid lollusi, mis siis järgmisel päeval tuleb taas viina sisse uputada. Mõistagi teevad seiklustes kaasa naised, igasugused aferistid, kes Brežnevi päevil olid ennast Moskvas hästi sisse söönud, ning ka üks teadmishimuline eesti professor.
Tänu Talvesõjale kujunes Soome saatus teistsuguseks kui Eestil, aga Soome ärimehed oskasid Moskvas lömitada just niisama hästi kui Soome poliitikudki. Olude sunnil tuli Moskvas asju ajada eestlastelgi. Nüüd võime mõlemad vabalt naerda selle üle, kuidas see kõik vanasti oli.

Jahmatus ja värinad - Amélie Nothomb

See raamat mulle üsna meeldis.Peategelane töötab ühes Jaapani suurfirmas ja tal ei lähe seal üldse hästi. Ta ise ei ole ka üldse jaapanlane, belglane vististi hoopis. Pealegi ei saanud ma pool raamatut aru, kas tegu on mehe või naisega :) Miskipärast pidasin meheks, vist seetõttu, et ta ülemus oli naine ja nende vahel oli mingi kummaline hõõrdumine, samas kui ta imetles ülemust pidevalt.

Igatahes, suhted ülemusega ja juhtkonnaga lähevad nässu, talle keeratakse kaela mingeid tööülesandeid, mida ta ei suuda täita (mingi jõle raamatupidamisasi). Lõpuks lõpetab koristajana, keda alandatakse jne. Üsna jube ja lootusetu lugu selles mõttes. Aga lugu pidada olema autobiograafiline. Vaeseke.

Sven Reneger - Berliini Bluus

Täiesti juhuslik raamat raamatukogu riiulilt. Aga seekord läks tõesti hästi - väga mõnusal viisil kirjutatud ja kuidagi soe raamat. Soe ja südamlik, vaatamata sellele, et peategelane ja ka kõik tema sõbrad töötavad kõrtsis ja elavad üsna ebatervislikku elu. Keskealise mehe hingeelu ja emotsionaalsuse ja tundelisuse kirjeldamine ei ole minu arvates väga tavaline - kui just ei räägita muidugi keskeakriisist või mingitest sellistest asjadest. Selles raamatus oli aga hoolimist, toredat kohmetust, toredat siirust.

Ja samas ka absurdikat - mingi hulkuva ja kummalise koera liin läbib raamatut. Vahepeal ei saa aru, kas see koer, kellega purupurjus Härra Lehmann keset väljakut maas istudes vestleb, on ikka päriselt olemas. Ja väga meeldis mulle selle raamatu dialoog, mis kohati oli nii kohutavalt tõetruu ja seda just sellepärast, et näiteks kõrtsivestluses on üsna lihtne ette kujutada, et kaks meest räägivad ühel, aga kolmas mees hoopis teisel teemal. Ja niimoodi kohe pikalt, järjekindlalt, aegajalt vestlused segunevad ja mõlemale poolele tundub, et teised räägivad nendega ja nende teemal. Mõttekäikude ja vestluste kohatine ebaloogilisus - see tundus nii päris.


Raamatu kaanel on küll kirjas, et taustal kajastatakse ka berliini müüri langemist, aga seda mainiti vaid paar korda raamatu lõpus ja ei kuigi tõsiselt. Nii et see paneb mind jälle imestama, et kes kurat neid tagakaane tekste kirjutab. Mu arust ei vasta need kunagi raamatu poindile ja sisule. Aga võibolla ongi hea, et ette ära ei räägita.

Mankell - Riia verekoerad

Oi kui kaua polnud jälle ilukirjandust lugenud. Koleda krimka kohta ILUkirjandus öelda on muidugi huvitav. Aga selle raamatuga juhtus üldse tore lugu. Võtsin korraga mitu Henning Mankelli krimkat raamatukogust. Ühe pealkiri oli Riia koerad, teine oli Riia verekoerad. Kui raamatud lahti tegin, selgus, et tegu on sama raamatu erinevate tõlgetega. Jube huvitav oli võrrelda tõlkeid. Paar lehekülge lugesingi paralleelselt - sõnum ja jutt oli kõik sama, midagi valesti ei tundunud olevat, aga sõnavalikud ja õhtusik, mis sellest lähtuvalt tekkis, olid raamatutes ikka natuke erinevad. valisin siis ühe välja ja lugesin.

Väga põnev krimka oli. Rootsi politsei leidis oma rannast Riia kaabakad surnuna paadist ja läheb Riiga asja uurima. Aga aeg on siis aasta 1991, mis on segane ja kogu see nõukaaja õõv... uhh, jube. Kunagi ei tea, keda usaldada ja mis tegelikult toimub ja kus tegelikult pealt kuulatakse jne. Väike armastus on ka mängus, nagu ikka.

Suur tänu, Jeeves by P. G. Wodehouse

Lugesin seda raamatut peamiselt sellepärast, et dr House noor kuju selles Jeevesi ja Woosteri filmis tundub jube naljakas. Ega ootused ei olnud kõrged, sest arvata oli, et tegu on suhteliselt lihtsakoelise intriigidest läbipõimitud ja peamiselt Woosteri äpardustel põhineva jandiga. Ei pidanud pettuma, täpselt nii oligi.

Mingi sõbra valimiskampaania, mingid neurootilised naised, igasugu sugulased,varguskahtlused ja muud intriigid ja keerulised suhted. Naljakas, kuidas Wooster mingi naiste lemmik on, kõik muudkui tahaks temaga abielluda. Aga nagu ei taha ka. Sõltub päevast ja sõltub sellest, kui edukas Wooster parasjagu tundub. Või kui edukas tundub mõni teine mees. Kui lihtne mäng see elu on, eksole!

Poodud rebaste mets

Võtsin raamatukogust juhuslikult mõned raamatud, kaanepildi ja kirjelduse põhjal valisin. Üks neist sattus olema see soomlase kirjutatud poodud rebaste mets, mis tundus kirjelduse põhjal lihtne ja lõbus lugemine, reisil lugeda paras. Oli ka.

Tööpõlgur, pisisuli ja pangaröövel, kes "koostööpartnerite" eest koos kullalaadungiga metsa varjub ja seal luksusliku elu sisse seab, ikka sellise vanni ja telekaga luksuselu. Seltsi satub talle sinna kummalisi seltsilisi elama, kujuneb soe ja südamlik, kuigi äärmiselt kummaline "pere", mille hulgas on ka näiteks 90 aastane saami memmeke ja rebasekutsikas Viiesajane. Rebase nimi on selline, sest ta virutas põõsale kuivama pandud viiesajase rahatähe ära :)

Ühest küljest selline pahategijate raamat, pätid ja kaabakad, kellel puuduvad autunne ja süümepiinad. Aga samas kuidagi tore ja soe raamat. Need tegelased loovad täiesti omaette maailma ja elu, muudest asjadest ja elust eemal ja eraldi. nagu raamatu kirjeldus ütleb "raamat õhkub usku inimese võimesse ise oma probleemidele lahendus leida". Nii vist oli ka.

Pelevini arvud

Kummaline raamat, väga omapärase ideega. No üks mees on jõledalt arvudest vaimustuses ja nii, et tal on oma võlunumber, maagiline kaitsenumber - kogu ta elu ja otsuseid ja tegevusi valitseb see number. Kui kusagil see number esineb, on asi korras. Isegi toitu tuleb 34 korda närida iga suutäit - see ta number ongi. Ja 43 on kurjuse kehastus - see tähendab ainult halba. Ja igal pool on märke, kõigest saab välja lugeda arvu. Näiteks on kolmeharuline kahvel 34, sest 3 haru ja 4 vahet harude kõrval :) Aga ühel hetkel muutus kahvel 43-ks! Neli õhku-ruumi kolme haru vahel. Oh kus siis hakkas elu halvaks minema!

Üldiselt huvitav lugemine, no lihtsalt jaaa-buuuur. Ja ilmselt olekski raamat väga meeldinud, kui mingi räige homoteema poleks sisse sõitnud. No ikka päris naturalistlik. Ma ei ole iseenesest homofoob, aga kui asi puudutab üleüldse sellist pool-vabatahtliku või päris pealesunnitud seksuaalakte, siis mul hakkab vastik. Ja see oligi ausaltöeldes lõpetuseks mu põhiemotsioon - nats nagu vastik oli. Asjad läksid halvasti ja imelikusti.

AGa Pelevinit võiks veel lugeda - tema varasemad raamatud pidada olema küll raskeminiloetavad. Püüdlik postmodernism, nagu mulle öeldi.

Mankelli Valejälg

Kuna eelmine Mankelli raamat mulle meeldis, otsustasin veel lugeda. Ta on väga produktiivne kirjanik, valejälg on tema kahekümne esimene raamat. Kurt Wallanderiga raamatutest juba kümnes - nii ütles järelsõna. Kronoloogiliselt on valejälg täpselt viienda naisele eelnev. Nii et alustasin sarja lugemist kenasti keskelt ja liigun tagurpidi.

Nagu krimkale kohane, on see loomulikult eraldiseisev lugu. Lihtsalt politseiniku eraelulised sündmused ja ka kolleegide vahetuse ja politsei struktuuride lood on teineteisele järgnevad. See on muidugi väga sümpaatne. Üldse on meeldiv, et on võimalus samade tegelastega uuesti kohtuda ja sellesse maailma minna. Kuigi see mõrvamaailm ei ole meeldiv maailm.

Nagu ka viiendas naises, oli suht ruttu lugejale teada, kes on mõrvar. Aga seekord kippus mind vahepeal häirima see, kuidas ma nägin, et kirjanik oli meelega politsei pähe valesid mõtteid pannud ja kuidas valede hulgas vahel vilksatasid õiges suunas mõeldud mõtted, kuid mis läksid mõtetetulva kaduma. Viiendas naises tundus see kuidagi loomulikum, seekord ma ei uskunud alati Wallanderi loogikaid ja tähelepanekuid. Nagu mingi CSI, mis olematuid vihjeid järgides juhtumi lahendab imeväel.

Samas on selle raamatu võlu see, et politsei ei ole kõikvõimas. Ületöötanud, väsinud, äpardustega. Sageli sihitult kõigis suundades korraga jooksev, ebakindel ja end saamatuna tundev. Ja jälle meeldis mulle see, kuidas kirjeldati mõtlemise kaootilisust, ebasobivaid mõtteid - lihtsalt väga inimlikuks teeb see tegelased. Palju infot, mis ei ole juhtumi lahendamise seisukohalt oluline, aga see teeb asja nagu realistlikumaks.

Lugu ise oli muidugi kole. Põlev tüdruk ja skalpelleritud mehed.

Akunini Altõnn-Tolobass

Põnev raamat, laheda temaatika ja sündmustega, huvitavalt üles ehitatud - no ikka nii, et kordamööda sai lugeda ammusurnud esiisa, kelle kirja järgi varandust otsiti, ja järeltulija seiklusi. lugu hargnes kahest otsast korraga lugeja jaoks. ja salapära, et mis värk siis ikkagi oli, see püsis lõpuni.

Fandorin tahtis teha oma ajaloo teadustööd. Selleks pidi minema venemaale arhiivi oma esiisa kirja otsima, aga satub palju suurema portsu otsa, kui ta seda oleks eales oodanud. Väga vana ja kadunud raamatukogu otsingutesse sattus, seni oli arvatud, et see raamatukogu on vaid müüt. Lõpuks oli seal erinevate tüüpide, heade ja halbade, üksteise ülemäng ja kavaldamine nii keeruline, et ma ei suutnud enam jälge pidada, et kes mis hetkel kellele mingit udu ajas ja kellel naha üle kõrvade tõmbas. Aga muidu igati mõnus lugemine.

Mankell - viies naine

Väga mõnusalt paks raamat, palju huvitavat lugemist! Täiesti minu maitse järgi ja miskipärast ikkagi tundub, et Rootsi või üldse põhjamaa kirjanikes on miskit teistsugust.

Meeldis, et üsna kohe alguses oli lugejale teada, kes oli kuritegija -  mitte küll väga otseselt näpuga näidates, kuid siiski väga selgelt viidates. Ja näidati kuidas ja mis toimus ka kurjategija seisukohalt. See muutus politseitöö jälgimise hoopis teistsuguseks kui need tüüpilised krimkad, kus lugejal on samad teadmised või isegi väiksemad kui uurijal või politseil. Selles raamatus oli lugeja nägi aga ühe silmaga pahategija tegevusi ja teise silmaga politsei oma.

Lisaks veel politsei eraelu ja suhted ja mured ja mõtted ja elu ja ajapuudus ja väsimus ja hirmud ja emotsioonid.

Põnev lugemine!

Nick Hornby - Alasti Julia

Nick Hornby on tore kirjanik, mulle on meeldinud ka tema teised raamatud - How to be good ja About a boy näiteks.

Tal on mõnus kirjutamisviis ja jututeemad on ka omapärased. Seekord on mingi kaheksandajärgulise ammu tegutsemise lõpetanud laulja fanaatilise fänni ja tema elukaaslase looga. Aga sekka ka suhtevärki. Lõppkokkuvõttes kuidagi elujaatav raamat, vaatamata sellele, et üks peategelastest ahastasdes avastas, et on viimased 15 aastat lihtsalt ära raisanud ja et neid ei saa kuidagi tagasi ja et nüüd on justkui kiire, et veel elada.

Ei oskagi midagi kirjutada. Lugesin juba vahepeal muid raamatuid ka, esmased muljed on lahtunud. Aga väga meeldis küll.

John Irving - neljas käsi

Iriving on kummaline autor. Kummaliste teemadega. Vaatan eelmise kahe Irvingu kohta kirjutatut, ja sõnad kummaline ja veidrad tegelaskujud jne figureerivad seal ka.

Aga neljas käsi oli eelmistest lineaarsema, lihtsama ja selgema sisuga. Televisiooni uudisteankrul hammustas lõvi käe otsast ja siis talle siirdati uus. Uue käe endise omaniku naine aga tundis jätkuvalt omapärast huvi käe ja selle omaniku vastu. Veider, eksole. Aga samas lõpuks läks asi päris ootamatult südamlikuks ja romantiliseks ja häppiendiliseks. Aga ma pean ütlema, et mulle täitsa meeldis. Mõnus lugemine oli.

Ristikivi - Imede saar

Valisin loomingu raamatukogust välja mõned raamatud puhtalt selle järgi, mis on kõige paksem. Mulle ei meeldi õhukesed ja liiga ruttu läbi saavad raamatud.

See ristikivi oleks aga võinud olla lühem. Alguses oli väga lahe, kuidas oli loodud ja kirjeldatud teistmoodi ühiskonda, mis ühelt poolt oli väga tänapäevane, teisalt aga selline ulmeline ja idealistlik. Meenusid sotsiaalpoliitilise filosoofia kursused, kus Platonit pidi ka lugema- just Platoni õpetuse järgi oli see ühiskond üles ehitatud. Huvitav, et seda ei mainitud, et platoni järgi voolas tööliste veres raud, sõdurite veres hõbe ja valvurite/filosoofide veres kuld. Mind ajas nii jubedasti see naerma, kui seda lugesin. Kogu Platon oli nagu muinasjutt. Aga vot, selle muinasjutu järgi ehitati selles raamatus ühiskond üles.

Väga palju oli seal kaasaja ühiskondade ideaale - demokraatia, võrdsus, igaüks on oma õnne sepp põhimõte jne. Aga muidugi ka kummalisust ja kontrolli ja manipuleerimist. Lugesin kusagilt, et see raamat olevat ühiskonnakorra kriitika - ega muidu nõuka ajal seda avaldada poleks ilmselt saanudki, kui see demokraatia oleks hästi töötanud ja inimesed õnnelikuks teinud. Ikka pidi halvasti minema.

Idee niisiis oli huvitav, aga seda ühiskonnakirjeldust oli liiga pikalt, igav hakkas. sest ega midagi eriti ei toimunud, ainult tutvuti selle kummalise ühiskonnaga. Ja siis kiire lõppmäng, mis oli jälle liiga kiire.

12 tooli- Ilja Ilf, Jevgeni Petrov

Nii mitu korda oldi seda raamatut mulle soovitatud, et võtsin siis lõpuks kätte. Ei tea, mis minu huumorisoonega küll on, aga ei tundunud kuigi naljakas. No olid jah huvitavad ja taiplikud ideed Ostap Benderil, kuidas raha teistelt välja petta, aga mind nii häirib see, kui kedagi lolliks tehakse ja nahka üle kõrvade tõmmatakse, et ma ei suutnud kuidagi naerda õnnetute lesknaiste jt hädasse jäänud inimeste üle.

Õudselt sündmuste- ja infotihe tekst oli ka, selline lärmakas raamat nagu - jõle palju igasugu infot ja sahmimist ja ringi tuusteldamist ja uusi ja uusi inimesi, keda kõike hetkeks kohtad ja kelle kohta midagi teada ei saa. Selline suurepärane materjal jant-komöödia filmi jaoks. Filmi ma näinud pole.

Muud ei oskagi nagu kosta.

Akunin - F.M.

Väga laheda ideega ja maailma nõmedaima lõpuga raamat.

Lugu ise mulle väga meeldis - mingi narkar leiab mingid vanad paberid, mis osutuvad Dostojevski kuritöö ja karistuse esmase versiooni käsikirja üheks jupiks. Kogu raamatus ongi kaks paralleelset liini. Ühelt poolt Dostojevski jutt, mida jupikaupa üles leitakse ja loetakse. Teiselt poolt aga selle käsikirja otsingutega seotud krimilugu.

Muidugi on tegu väga väärtusliku käsikirjaga, mille leidmisest paljud huvitatud on, nii et kaasneb nii laipu kui mõistatusi. Kohati kippus küll DaVinci koodiks, kui hulluks läinud käsikirjaomanik mõistatuste vormis kodeeritud vihjeid andis, et kus järgmine käisikirja jupp jälle peidus on.

Dostojevski kirjutatud lugu on aga kirjutatud politsei vaatenurgast ja hoopis teistmoodi ja seetõttu väga äge.

Lõpp oli aga totaalselt lollakas. Lugu sai otsa ja siis järgnes 40lk selgitusi, kus kõik vähegi ähmaseks jäävad asjad korralikult lahti selgitati, ajaloolisi fakte täpsustati ja selgitati, mida täpselt nüüd silmas peeti. täiesti õudne. ei tea, kas see oli püüd kirjandusteaduslikult romaanile läheneda või - no oli ju raamat ise ka kirjandusteadusest otsapidi. igatahes sellist asja ma paluks mitte korrata.