Ristikivi - Imede saar

Valisin loomingu raamatukogust välja mõned raamatud puhtalt selle järgi, mis on kõige paksem. Mulle ei meeldi õhukesed ja liiga ruttu läbi saavad raamatud.

See ristikivi oleks aga võinud olla lühem. Alguses oli väga lahe, kuidas oli loodud ja kirjeldatud teistmoodi ühiskonda, mis ühelt poolt oli väga tänapäevane, teisalt aga selline ulmeline ja idealistlik. Meenusid sotsiaalpoliitilise filosoofia kursused, kus Platonit pidi ka lugema- just Platoni õpetuse järgi oli see ühiskond üles ehitatud. Huvitav, et seda ei mainitud, et platoni järgi voolas tööliste veres raud, sõdurite veres hõbe ja valvurite/filosoofide veres kuld. Mind ajas nii jubedasti see naerma, kui seda lugesin. Kogu Platon oli nagu muinasjutt. Aga vot, selle muinasjutu järgi ehitati selles raamatus ühiskond üles.

Väga palju oli seal kaasaja ühiskondade ideaale - demokraatia, võrdsus, igaüks on oma õnne sepp põhimõte jne. Aga muidugi ka kummalisust ja kontrolli ja manipuleerimist. Lugesin kusagilt, et see raamat olevat ühiskonnakorra kriitika - ega muidu nõuka ajal seda avaldada poleks ilmselt saanudki, kui see demokraatia oleks hästi töötanud ja inimesed õnnelikuks teinud. Ikka pidi halvasti minema.

Idee niisiis oli huvitav, aga seda ühiskonnakirjeldust oli liiga pikalt, igav hakkas. sest ega midagi eriti ei toimunud, ainult tutvuti selle kummalise ühiskonnaga. Ja siis kiire lõppmäng, mis oli jälle liiga kiire.