Lasse Lehtinen - punane mäenõunik

Lugesin seda juba jupp aega tagasi, ja vat enam ei mäletagi eriti hästi midagi

raamatututvustus üteb nii :)

Käesolevas teoses naerutab autor lugejat, kirjeldades soome ärimeeste kaubareiside juhtumisi. Purjuspäi keerab soome ärimees kokku igasuguseid lollusi, mis siis järgmisel päeval tuleb taas viina sisse uputada. Mõistagi teevad seiklustes kaasa naised, igasugused aferistid, kes Brežnevi päevil olid ennast Moskvas hästi sisse söönud, ning ka üks teadmishimuline eesti professor.
Tänu Talvesõjale kujunes Soome saatus teistsuguseks kui Eestil, aga Soome ärimehed oskasid Moskvas lömitada just niisama hästi kui Soome poliitikudki. Olude sunnil tuli Moskvas asju ajada eestlastelgi. Nüüd võime mõlemad vabalt naerda selle üle, kuidas see kõik vanasti oli.

Jahmatus ja värinad - Amélie Nothomb

See raamat mulle üsna meeldis.Peategelane töötab ühes Jaapani suurfirmas ja tal ei lähe seal üldse hästi. Ta ise ei ole ka üldse jaapanlane, belglane vististi hoopis. Pealegi ei saanud ma pool raamatut aru, kas tegu on mehe või naisega :) Miskipärast pidasin meheks, vist seetõttu, et ta ülemus oli naine ja nende vahel oli mingi kummaline hõõrdumine, samas kui ta imetles ülemust pidevalt.

Igatahes, suhted ülemusega ja juhtkonnaga lähevad nässu, talle keeratakse kaela mingeid tööülesandeid, mida ta ei suuda täita (mingi jõle raamatupidamisasi). Lõpuks lõpetab koristajana, keda alandatakse jne. Üsna jube ja lootusetu lugu selles mõttes. Aga lugu pidada olema autobiograafiline. Vaeseke.

Sven Reneger - Berliini Bluus

Täiesti juhuslik raamat raamatukogu riiulilt. Aga seekord läks tõesti hästi - väga mõnusal viisil kirjutatud ja kuidagi soe raamat. Soe ja südamlik, vaatamata sellele, et peategelane ja ka kõik tema sõbrad töötavad kõrtsis ja elavad üsna ebatervislikku elu. Keskealise mehe hingeelu ja emotsionaalsuse ja tundelisuse kirjeldamine ei ole minu arvates väga tavaline - kui just ei räägita muidugi keskeakriisist või mingitest sellistest asjadest. Selles raamatus oli aga hoolimist, toredat kohmetust, toredat siirust.

Ja samas ka absurdikat - mingi hulkuva ja kummalise koera liin läbib raamatut. Vahepeal ei saa aru, kas see koer, kellega purupurjus Härra Lehmann keset väljakut maas istudes vestleb, on ikka päriselt olemas. Ja väga meeldis mulle selle raamatu dialoog, mis kohati oli nii kohutavalt tõetruu ja seda just sellepärast, et näiteks kõrtsivestluses on üsna lihtne ette kujutada, et kaks meest räägivad ühel, aga kolmas mees hoopis teisel teemal. Ja niimoodi kohe pikalt, järjekindlalt, aegajalt vestlused segunevad ja mõlemale poolele tundub, et teised räägivad nendega ja nende teemal. Mõttekäikude ja vestluste kohatine ebaloogilisus - see tundus nii päris.


Raamatu kaanel on küll kirjas, et taustal kajastatakse ka berliini müüri langemist, aga seda mainiti vaid paar korda raamatu lõpus ja ei kuigi tõsiselt. Nii et see paneb mind jälle imestama, et kes kurat neid tagakaane tekste kirjutab. Mu arust ei vasta need kunagi raamatu poindile ja sisule. Aga võibolla ongi hea, et ette ära ei räägita.

Mankell - Riia verekoerad

Oi kui kaua polnud jälle ilukirjandust lugenud. Koleda krimka kohta ILUkirjandus öelda on muidugi huvitav. Aga selle raamatuga juhtus üldse tore lugu. Võtsin korraga mitu Henning Mankelli krimkat raamatukogust. Ühe pealkiri oli Riia koerad, teine oli Riia verekoerad. Kui raamatud lahti tegin, selgus, et tegu on sama raamatu erinevate tõlgetega. Jube huvitav oli võrrelda tõlkeid. Paar lehekülge lugesingi paralleelselt - sõnum ja jutt oli kõik sama, midagi valesti ei tundunud olevat, aga sõnavalikud ja õhtusik, mis sellest lähtuvalt tekkis, olid raamatutes ikka natuke erinevad. valisin siis ühe välja ja lugesin.

Väga põnev krimka oli. Rootsi politsei leidis oma rannast Riia kaabakad surnuna paadist ja läheb Riiga asja uurima. Aga aeg on siis aasta 1991, mis on segane ja kogu see nõukaaja õõv... uhh, jube. Kunagi ei tea, keda usaldada ja mis tegelikult toimub ja kus tegelikult pealt kuulatakse jne. Väike armastus on ka mängus, nagu ikka.

Suur tänu, Jeeves by P. G. Wodehouse

Lugesin seda raamatut peamiselt sellepärast, et dr House noor kuju selles Jeevesi ja Woosteri filmis tundub jube naljakas. Ega ootused ei olnud kõrged, sest arvata oli, et tegu on suhteliselt lihtsakoelise intriigidest läbipõimitud ja peamiselt Woosteri äpardustel põhineva jandiga. Ei pidanud pettuma, täpselt nii oligi.

Mingi sõbra valimiskampaania, mingid neurootilised naised, igasugu sugulased,varguskahtlused ja muud intriigid ja keerulised suhted. Naljakas, kuidas Wooster mingi naiste lemmik on, kõik muudkui tahaks temaga abielluda. Aga nagu ei taha ka. Sõltub päevast ja sõltub sellest, kui edukas Wooster parasjagu tundub. Või kui edukas tundub mõni teine mees. Kui lihtne mäng see elu on, eksole!

Poodud rebaste mets

Võtsin raamatukogust juhuslikult mõned raamatud, kaanepildi ja kirjelduse põhjal valisin. Üks neist sattus olema see soomlase kirjutatud poodud rebaste mets, mis tundus kirjelduse põhjal lihtne ja lõbus lugemine, reisil lugeda paras. Oli ka.

Tööpõlgur, pisisuli ja pangaröövel, kes "koostööpartnerite" eest koos kullalaadungiga metsa varjub ja seal luksusliku elu sisse seab, ikka sellise vanni ja telekaga luksuselu. Seltsi satub talle sinna kummalisi seltsilisi elama, kujuneb soe ja südamlik, kuigi äärmiselt kummaline "pere", mille hulgas on ka näiteks 90 aastane saami memmeke ja rebasekutsikas Viiesajane. Rebase nimi on selline, sest ta virutas põõsale kuivama pandud viiesajase rahatähe ära :)

Ühest küljest selline pahategijate raamat, pätid ja kaabakad, kellel puuduvad autunne ja süümepiinad. Aga samas kuidagi tore ja soe raamat. Need tegelased loovad täiesti omaette maailma ja elu, muudest asjadest ja elust eemal ja eraldi. nagu raamatu kirjeldus ütleb "raamat õhkub usku inimese võimesse ise oma probleemidele lahendus leida". Nii vist oli ka.

Pelevini arvud

Kummaline raamat, väga omapärase ideega. No üks mees on jõledalt arvudest vaimustuses ja nii, et tal on oma võlunumber, maagiline kaitsenumber - kogu ta elu ja otsuseid ja tegevusi valitseb see number. Kui kusagil see number esineb, on asi korras. Isegi toitu tuleb 34 korda närida iga suutäit - see ta number ongi. Ja 43 on kurjuse kehastus - see tähendab ainult halba. Ja igal pool on märke, kõigest saab välja lugeda arvu. Näiteks on kolmeharuline kahvel 34, sest 3 haru ja 4 vahet harude kõrval :) Aga ühel hetkel muutus kahvel 43-ks! Neli õhku-ruumi kolme haru vahel. Oh kus siis hakkas elu halvaks minema!

Üldiselt huvitav lugemine, no lihtsalt jaaa-buuuur. Ja ilmselt olekski raamat väga meeldinud, kui mingi räige homoteema poleks sisse sõitnud. No ikka päris naturalistlik. Ma ei ole iseenesest homofoob, aga kui asi puudutab üleüldse sellist pool-vabatahtliku või päris pealesunnitud seksuaalakte, siis mul hakkab vastik. Ja see oligi ausaltöeldes lõpetuseks mu põhiemotsioon - nats nagu vastik oli. Asjad läksid halvasti ja imelikusti.

AGa Pelevinit võiks veel lugeda - tema varasemad raamatud pidada olema küll raskeminiloetavad. Püüdlik postmodernism, nagu mulle öeldi.