juhuslik krimka

Ostsin lennujaamast juhusliku krimka. My soul to take - . Kutsus see, et autor on Islandilt ja mul on miskipärast tunne, et põhjamaade kirjanike raamatutes on miskit põhjamaist hõngu.

Oli täitsa hea krimka - kiskus endasse, nii et raske oli raamatut käest panna. Jube hakkas ka, nii et pärast ei saanud magama jääda. No sellised klišeed nagu pimedas uduses aias kummitav väikese lapse hing, aegajalt on kosta lapse nuttu. Ja mõrvad ja salasuhted ja muu müstika. Keerulised liinid, mis aastakümnete taha ulatuvad. Pettumus oli ainult see, et lõpeks oli mõrvade põhjus nii lihtlabane. No aga nii vist tavaliselt ongi. Ajavad asja hästi keeruliseks ja põnevaks ja kõik tegelased tunduvad kahtlased ja siis viimaste lehekülgede jooksul selgub, et kõige ebatõenäolisem inimene tappis kõik ära.

ei, täitsa mõnus rongisõiduraamat

Dovlatovi Leivatöö.Võõramaa naine

Viimane sissekanne on septembrist, ega ma tõesti ei olegi vahepeal ühtegi raamatut lõpetanud. Alustanud olen neid küll päris palju.

Dovlatovi võtsin ette, sest kohver mulle meeldis. Leivatöö meeldib mulle peaaegu ka - nõuka aja tunnustamata kirjaniku avaldamisvaevad. Ei avaldatudki, migreerus hoopis Ameerikasse. Pool lugu ühes, pool lugu teises kohas. NL-i osa lugedes oli tunne, et ma olen seda juba lugenud - see frustratsioon, joomine, korduv pettumine, mingi imelik apaatia, mis selle kõigega kaasneb. see õhustik oli nii tuttav. ei teagi, kust. järsku toomas vindi raamatud, kus tal alati mõni õnnetu luru oli.

Ameerika osa oli huvitav lugeda - kui vene inimesed ka Eestis sellise "ärge nii palju inglise keelt siin rääkige" suhtumisega on, siis ma ei imesta, et mingit integratsiooni ei toimu. vene-kommuuni elu. migrandistaatuse raskus. pettumine vabaduse ideaalis, ebaõnn äris, jälle see pidev joomine ja kõige halvustamine. lugeda oli lihtne ja ladus, aga kuidagi mitte just üleliia mõnus.

Ja kui algas teine romaan - võõramaa naine - siis punnitasin ma lugeda peamsielt seepärast, et saaks raamatu läbi. jälle ameerikamaale mõtlematult põgenenud tütarlapse elu. kuidagi tühi, tuim, sihitu ja kirjutatud ka kuidagi kuivalt ja emotsioonitult. mingi imelik tühi tiksumine, leppimine sellega, mis lihtsalt juhuslikult kaela sajab, püüdmata ise suurt midagi teha, püüdmata neist barjääridest, mis ühiskond võõrastele seab, mööda saada. natuke vihale ajas. missasssja sa tiksud?! tee midagi, et elu parem siis oleks!? ja miks sa kannatad seda truudusetut ja nõmedat jorssi enda kõrval!? pähh.

nii et ei olnud just maailma meeldivam lugemine, aga piisavalt lihtsasti järgitav, et aitaks vastikult tihedatel töönädalatel aeg-ajalt teise maailma minna.

Stieg Larsson - Lohetätoveeringuga Lohe

Stieg Larssoni popi raamatusarja esimene raamat. Hinnata on seda mul raske, sest tegin vales järjekorras - alustasin teisest osast. Nii et mõned eriti suured müsteeriumid olid minu jaoks juba ette ära lahendatud. Aga põnev ja kaasahaarav lugemine sellegipoolest. Kohati kippus keeruliseks, sest kui kellegi suurt suguvõsa ajalugu uurida, siis tuleb neid nimesid, omavahelisi seoseid ja suhteid päris palju. Aga õnneks on olulised neist kirjutatud nii, et jäävad meelde küll. lõpp oli natuke tobedavõitu, aga teisel osal oli hullem :)

üldiselt soovitan. pealegi on see raamat mõnusalt paks! Kolmas osa on ka juba olemas, aga vist pole veel arusaadavatesse keeltesse tõlgitud.

TÄIENDUS 16.05.2010: kolmas osa olemas mul inglise keeles. alustasin lugemist, aga nii raske oli järgida. jäi pooleli. jama lugu :)

Vassili Aksjonov - tähepilet

EPLi raamatusarja "eesti lugu" raamat, kuigi ma ei saa aru hästi, miks see selles sarjas ilmus. valdavalt on seal eesti kirjanikud ja see lugu polnud kuidagi eriliselt eestile iseloomulik. jah, tegevus toimus nõukogude eestis, kuhu vene poisid sattusid, aga lugu ikka nii lihtne noorte suurekskasvamise lugu, et see oleks võinud kus iganes toimuda. et korra öeldi, et eestlased on imelikud, sest laulavad kõik kooris, ei ole piisav argument.

üldse ootasin kogu lugemise aja, et raamat juba läbi saaks. lõpp läks tiba paremaks, aga üldiselt oli algus nagu eriti labane noortekas (oh, lähme kodust ära ja reisime ja vanematele ka ei ütle!), siis vahepeale tuli vanema venna doktorikraadi ja teaduspüüdluste teema ja lõpuks oli hoopis kalurielu, kuhu need noored sattusid. muidugi sekka õnnetut armastust ja surmahirm ja lähedaste kaotamine, mis kõik pidevasse eneseotsingusse kuidagi mahutusid. lõpuks lammutati veel peategelase lapsepõlvekodu ka maha. oi kui seebine.

The girl who playd with fire

Stieg Larsson pidi olema praegu popp, meenus mulle viimati lennujaamas kui 5-tunnist ootamist alustasin. Ostsingi siis selle tellise (569 lk paperback) ja ei kahetse. Tõesti põnev lugemine. Hästi palju erinevaid liine, palju segaseid asjaolusid, kahtlaseid tegelasi, musta minevikku, haruldasi andeid, kadunud inimesi ja no ikka laipu ka. Huvitav oli. Kuigi lõpp meenutas korraga natuke mehhiko seebikaid (ma pole su tädi vaid su vanaisa) ja hollivuudi action filme (viimasel hetkel head saavad kurja üle võitu üsnagi uskumatul ja ebaloomulikul moel). Aga esimesed 530 lk olid küll head :)

nüüd tahaks Larssoni esimese raamatu ka läbi lugeda.

Oksanen - Puhastus

Selle lugesin juba jupp aega tagasi läbi ja imestan, et siin sissekannet pole.

Hea raamat jällegi. Sarnane Stalini lehmadele. Jälle kolm põlvkonda, jälle igal oma traagika, mis osalt eelmise põlvkonna traagikatest põhjustatud ja kantud. Ilmselt on seal palju muudki, aga see põlvkondade psüühiliste traumade edasikandumine järgnevatele põlvkondadele on minu jaoks nende raamatute kõige hämmastavam idee. Jube mõelda, tegelikult.

Põnevust oli ka ja jällegi sellist ajaloohõngu.

ülejäänud emotsioonid on praeguseks juba lahtunud.

voonakeste vaikimine - Thomas Harris

mõõõnus. ma ei teagi, kas see oli hea või halb, et kogu raamatu jooksul olid Anthony Hopkinsi ja Jodi Fosteri näod mul silme ees. Hopkinsi puhul kindlasti hea - see tegelaskuju on tema kehastuses lihtsalt niivõrd hea, et ei oska teistsugust tahtagi. Fosteri pilt mind alguses nagu segas ja lõpuks kadus hoopis ära.

Nagu ikka, raamat on niivõrd palju rikkam kui film. Näiteks meeldisid mulle Clarice mõtted ja emotsioonid, mida filmis ju ei näe ega kuule.

Huvitav on see, et ma ei näe Hannibalis seda kurjust, mida Tõiv sellest filmist rääkides esile tõi. Raamat on kirjutatud minu jaoks selliselt, et ma justnagu mõistaks ja Hannibal oleks justnagu positiivne kangelane. Vaatamata sellele, et ta nägusid inimestel küljest hammustab. Intelligentne tüüp, võibolla sellepärast. See mees, kes inimesi nülgis keldris, tema tundus küll kuri, kuigi õnnetu lapsepõlv kõige süüdi oli ja mis kõik.

Igatahes mõnus lugemine, mis sisustas mul Lissabonireisi lennud mõnusasti ära. Tahaks nüüd filmi veel näha uuesti.