Stieg Larsson - Lohetätoveeringuga Lohe

Stieg Larssoni popi raamatusarja esimene raamat. Hinnata on seda mul raske, sest tegin vales järjekorras - alustasin teisest osast. Nii et mõned eriti suured müsteeriumid olid minu jaoks juba ette ära lahendatud. Aga põnev ja kaasahaarav lugemine sellegipoolest. Kohati kippus keeruliseks, sest kui kellegi suurt suguvõsa ajalugu uurida, siis tuleb neid nimesid, omavahelisi seoseid ja suhteid päris palju. Aga õnneks on olulised neist kirjutatud nii, et jäävad meelde küll. lõpp oli natuke tobedavõitu, aga teisel osal oli hullem :)

üldiselt soovitan. pealegi on see raamat mõnusalt paks! Kolmas osa on ka juba olemas, aga vist pole veel arusaadavatesse keeltesse tõlgitud.

TÄIENDUS 16.05.2010: kolmas osa olemas mul inglise keeles. alustasin lugemist, aga nii raske oli järgida. jäi pooleli. jama lugu :)

Vassili Aksjonov - tähepilet

EPLi raamatusarja "eesti lugu" raamat, kuigi ma ei saa aru hästi, miks see selles sarjas ilmus. valdavalt on seal eesti kirjanikud ja see lugu polnud kuidagi eriliselt eestile iseloomulik. jah, tegevus toimus nõukogude eestis, kuhu vene poisid sattusid, aga lugu ikka nii lihtne noorte suurekskasvamise lugu, et see oleks võinud kus iganes toimuda. et korra öeldi, et eestlased on imelikud, sest laulavad kõik kooris, ei ole piisav argument.

üldse ootasin kogu lugemise aja, et raamat juba läbi saaks. lõpp läks tiba paremaks, aga üldiselt oli algus nagu eriti labane noortekas (oh, lähme kodust ära ja reisime ja vanematele ka ei ütle!), siis vahepeale tuli vanema venna doktorikraadi ja teaduspüüdluste teema ja lõpuks oli hoopis kalurielu, kuhu need noored sattusid. muidugi sekka õnnetut armastust ja surmahirm ja lähedaste kaotamine, mis kõik pidevasse eneseotsingusse kuidagi mahutusid. lõpuks lammutati veel peategelase lapsepõlvekodu ka maha. oi kui seebine.

The girl who playd with fire

Stieg Larsson pidi olema praegu popp, meenus mulle viimati lennujaamas kui 5-tunnist ootamist alustasin. Ostsingi siis selle tellise (569 lk paperback) ja ei kahetse. Tõesti põnev lugemine. Hästi palju erinevaid liine, palju segaseid asjaolusid, kahtlaseid tegelasi, musta minevikku, haruldasi andeid, kadunud inimesi ja no ikka laipu ka. Huvitav oli. Kuigi lõpp meenutas korraga natuke mehhiko seebikaid (ma pole su tädi vaid su vanaisa) ja hollivuudi action filme (viimasel hetkel head saavad kurja üle võitu üsnagi uskumatul ja ebaloomulikul moel). Aga esimesed 530 lk olid küll head :)

nüüd tahaks Larssoni esimese raamatu ka läbi lugeda.

Oksanen - Puhastus

Selle lugesin juba jupp aega tagasi läbi ja imestan, et siin sissekannet pole.

Hea raamat jällegi. Sarnane Stalini lehmadele. Jälle kolm põlvkonda, jälle igal oma traagika, mis osalt eelmise põlvkonna traagikatest põhjustatud ja kantud. Ilmselt on seal palju muudki, aga see põlvkondade psüühiliste traumade edasikandumine järgnevatele põlvkondadele on minu jaoks nende raamatute kõige hämmastavam idee. Jube mõelda, tegelikult.

Põnevust oli ka ja jällegi sellist ajaloohõngu.

ülejäänud emotsioonid on praeguseks juba lahtunud.

voonakeste vaikimine - Thomas Harris

mõõõnus. ma ei teagi, kas see oli hea või halb, et kogu raamatu jooksul olid Anthony Hopkinsi ja Jodi Fosteri näod mul silme ees. Hopkinsi puhul kindlasti hea - see tegelaskuju on tema kehastuses lihtsalt niivõrd hea, et ei oska teistsugust tahtagi. Fosteri pilt mind alguses nagu segas ja lõpuks kadus hoopis ära.

Nagu ikka, raamat on niivõrd palju rikkam kui film. Näiteks meeldisid mulle Clarice mõtted ja emotsioonid, mida filmis ju ei näe ega kuule.

Huvitav on see, et ma ei näe Hannibalis seda kurjust, mida Tõiv sellest filmist rääkides esile tõi. Raamat on kirjutatud minu jaoks selliselt, et ma justnagu mõistaks ja Hannibal oleks justnagu positiivne kangelane. Vaatamata sellele, et ta nägusid inimestel küljest hammustab. Intelligentne tüüp, võibolla sellepärast. See mees, kes inimesi nülgis keldris, tema tundus küll kuri, kuigi õnnetu lapsepõlv kõige süüdi oli ja mis kõik.

Igatahes mõnus lugemine, mis sisustas mul Lissabonireisi lennud mõnusasti ära. Tahaks nüüd filmi veel näha uuesti.

Oksanen - Stalini lehmad

Hästi huvitav on Soomes elava eestlase perspektiiv küüditamistele, nõukogude ajale ja ka praegusele Eestile. Kolme põlvkonna nii tohutult erinevate reaalsuste paralleelselt esitamine jätab kõigist neist aegadest kuidagi absurdse mulje. Küüditamine ja metsas redutamine - ebanormaalne (miks te politseid ei kutsunud?). Nõuka aja jälitamisparanoia, kitsikus ja raskused - ebanormaalne. Ja siis see vaene toitumishäiretega enesesse tõmbunud neiu Anna, kelle peamiseks eesmärgiks on kaotada veel üks kilo ja olla tähele pandud. Kah ebanormaalne.

Juhul kui see on tõesti autobiograafiline - mida ta Sofi Oksaneni vaadates võiks vabalt olla - on selles äärmiselt sügavuti minevat eneseanalüüsi. Mis mõju avaldas küüditamine vanavanematele, selles vaimus kasvasid vanemad, mis omakorda vormis Anna. Seda nõuka-aja õuduste kirjeldust on mujalgi, aga siin see on kuidagi hästi tundlik ja inimeste hinge kiikav kirjeldus. Mida see kõik inimestega tegi. Suhe Soome ja soomlastega veel siia juurde.

Ei, see ei ole ajalooraamat. Vähemalt mitte ainult. Vähemalt võrdväärse teemana on söömishäired ja selle tagamaad. Ja uskumatuna tundub, et kodumaaigatsus ja hirm oma päritolu ja kõike muud isiklikku kellelegi näidata, võib olla söömishäirete põhjuseks. Imelik on see maailm ja inimesed seal sees. Ei, hea raamat.

kunstivõltsijate kuningas: minu mälestused

Kuigi selle raamatu lugemise esimesed mõtted ja emotsioonid on juba lahtunud, on mul selle raamatu kohta ainult head sõnad öelda. Samas, oleks tegu puhtalt väljamõeldisega, peaks ma seda lugu ilmselt pisut lahjaks postiljonist miljonäriks stiilis looks, kuigi miljonäriks siin peategelane ei saanud.

Vaene vanakraamikaupmees sai küll suurte oskustega kunstivõltsijaks, aga praktilist meelt ja ärivaistu ta ei suutnud oma elu jooksul omandada. Kurb kohe, kuidas ta jälle ja jälle ja jälle lasi libedatel sellidel endal naha üle kõrvade tõmmata ja ise vireles vaid vaesuses kui teised tema koopiatega üüratuid summasid teenisid. Kahju oli veel see, et ta kopeerimisele keskendus, oleks võinud rohkem ikka päris oma kunsti teha, kuigi ilmselt poleks ta seda vähestki raha siis saanud.

Ma kardan, et ma küll ei saa enam rahuliku südamega kunstimuuseumis käia. Mõelda vaid, võibolla olid pooled neist maalidest, mida ma Firenzes Uffizi muuseumis nägin, võltsingud?! Kuigi, on seal muuseumikülastaja jaoks vahet, kes selle tegi, kui koopial ja originaalil on vahe nii olematu, et isegi eksperdid ei suuda seda avastada. Emotsioon, mõte, esteetiline väärtus ja kõik see jääb ju samaks. Ja kunstikogujate suurte rahade mäng mind ei morjenda.