The girl who playd with fire

Stieg Larsson pidi olema praegu popp, meenus mulle viimati lennujaamas kui 5-tunnist ootamist alustasin. Ostsingi siis selle tellise (569 lk paperback) ja ei kahetse. Tõesti põnev lugemine. Hästi palju erinevaid liine, palju segaseid asjaolusid, kahtlaseid tegelasi, musta minevikku, haruldasi andeid, kadunud inimesi ja no ikka laipu ka. Huvitav oli. Kuigi lõpp meenutas korraga natuke mehhiko seebikaid (ma pole su tädi vaid su vanaisa) ja hollivuudi action filme (viimasel hetkel head saavad kurja üle võitu üsnagi uskumatul ja ebaloomulikul moel). Aga esimesed 530 lk olid küll head :)

nüüd tahaks Larssoni esimese raamatu ka läbi lugeda.

Oksanen - Puhastus

Selle lugesin juba jupp aega tagasi läbi ja imestan, et siin sissekannet pole.

Hea raamat jällegi. Sarnane Stalini lehmadele. Jälle kolm põlvkonda, jälle igal oma traagika, mis osalt eelmise põlvkonna traagikatest põhjustatud ja kantud. Ilmselt on seal palju muudki, aga see põlvkondade psüühiliste traumade edasikandumine järgnevatele põlvkondadele on minu jaoks nende raamatute kõige hämmastavam idee. Jube mõelda, tegelikult.

Põnevust oli ka ja jällegi sellist ajaloohõngu.

ülejäänud emotsioonid on praeguseks juba lahtunud.

voonakeste vaikimine - Thomas Harris

mõõõnus. ma ei teagi, kas see oli hea või halb, et kogu raamatu jooksul olid Anthony Hopkinsi ja Jodi Fosteri näod mul silme ees. Hopkinsi puhul kindlasti hea - see tegelaskuju on tema kehastuses lihtsalt niivõrd hea, et ei oska teistsugust tahtagi. Fosteri pilt mind alguses nagu segas ja lõpuks kadus hoopis ära.

Nagu ikka, raamat on niivõrd palju rikkam kui film. Näiteks meeldisid mulle Clarice mõtted ja emotsioonid, mida filmis ju ei näe ega kuule.

Huvitav on see, et ma ei näe Hannibalis seda kurjust, mida Tõiv sellest filmist rääkides esile tõi. Raamat on kirjutatud minu jaoks selliselt, et ma justnagu mõistaks ja Hannibal oleks justnagu positiivne kangelane. Vaatamata sellele, et ta nägusid inimestel küljest hammustab. Intelligentne tüüp, võibolla sellepärast. See mees, kes inimesi nülgis keldris, tema tundus küll kuri, kuigi õnnetu lapsepõlv kõige süüdi oli ja mis kõik.

Igatahes mõnus lugemine, mis sisustas mul Lissabonireisi lennud mõnusasti ära. Tahaks nüüd filmi veel näha uuesti.

Oksanen - Stalini lehmad

Hästi huvitav on Soomes elava eestlase perspektiiv küüditamistele, nõukogude ajale ja ka praegusele Eestile. Kolme põlvkonna nii tohutult erinevate reaalsuste paralleelselt esitamine jätab kõigist neist aegadest kuidagi absurdse mulje. Küüditamine ja metsas redutamine - ebanormaalne (miks te politseid ei kutsunud?). Nõuka aja jälitamisparanoia, kitsikus ja raskused - ebanormaalne. Ja siis see vaene toitumishäiretega enesesse tõmbunud neiu Anna, kelle peamiseks eesmärgiks on kaotada veel üks kilo ja olla tähele pandud. Kah ebanormaalne.

Juhul kui see on tõesti autobiograafiline - mida ta Sofi Oksaneni vaadates võiks vabalt olla - on selles äärmiselt sügavuti minevat eneseanalüüsi. Mis mõju avaldas küüditamine vanavanematele, selles vaimus kasvasid vanemad, mis omakorda vormis Anna. Seda nõuka-aja õuduste kirjeldust on mujalgi, aga siin see on kuidagi hästi tundlik ja inimeste hinge kiikav kirjeldus. Mida see kõik inimestega tegi. Suhe Soome ja soomlastega veel siia juurde.

Ei, see ei ole ajalooraamat. Vähemalt mitte ainult. Vähemalt võrdväärse teemana on söömishäired ja selle tagamaad. Ja uskumatuna tundub, et kodumaaigatsus ja hirm oma päritolu ja kõike muud isiklikku kellelegi näidata, võib olla söömishäirete põhjuseks. Imelik on see maailm ja inimesed seal sees. Ei, hea raamat.

kunstivõltsijate kuningas: minu mälestused

Kuigi selle raamatu lugemise esimesed mõtted ja emotsioonid on juba lahtunud, on mul selle raamatu kohta ainult head sõnad öelda. Samas, oleks tegu puhtalt väljamõeldisega, peaks ma seda lugu ilmselt pisut lahjaks postiljonist miljonäriks stiilis looks, kuigi miljonäriks siin peategelane ei saanud.

Vaene vanakraamikaupmees sai küll suurte oskustega kunstivõltsijaks, aga praktilist meelt ja ärivaistu ta ei suutnud oma elu jooksul omandada. Kurb kohe, kuidas ta jälle ja jälle ja jälle lasi libedatel sellidel endal naha üle kõrvade tõmmata ja ise vireles vaid vaesuses kui teised tema koopiatega üüratuid summasid teenisid. Kahju oli veel see, et ta kopeerimisele keskendus, oleks võinud rohkem ikka päris oma kunsti teha, kuigi ilmselt poleks ta seda vähestki raha siis saanud.

Ma kardan, et ma küll ei saa enam rahuliku südamega kunstimuuseumis käia. Mõelda vaid, võibolla olid pooled neist maalidest, mida ma Firenzes Uffizi muuseumis nägin, võltsingud?! Kuigi, on seal muuseumikülastaja jaoks vahet, kes selle tegi, kui koopial ja originaalil on vahe nii olematu, et isegi eksperdid ei suuda seda avastada. Emotsioon, mõte, esteetiline väärtus ja kõik see jääb ju samaks. Ja kunstikogujate suurte rahade mäng mind ei morjenda.

Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas

Kuulsa ameerika koka Anthony Bourdaini erakordselt vürtsikad ja pikantsed meenutused oma kokapõlvest ja -karjäärist, mis lisaks fanaatilisele toiduarmastusele sisaldas hulgaliselt narkootikume, aspiriini, alkoholi ja meeletul hulgal tööd ja vähe und. On tore, kui inimesel on midagi, mis teda käima tõmbab ja käimas hoiab, elu sisustab ja meeldivaks muudab. Aga kui see hoog, millega käima tõmmatakse, on liialt suur, siis ei ole see küll enam elu. ööd ja päevad köögis, hommikul naise kõrval ärgates mõtled läbi päeva menüüd, hommikusöögilauas mõtled läbi tööd järjekorra, teel tööle valmib uue päeva tellimus tarnijatele - peakoka elu suures restoranis.

lisaks eluloole oli selles raamatus aga söök. õudselt põnev oli kõrvalt näha, kui tõsiselt võib toitu suhtuda - see ei ole lihtsalt midagi, mis organismi töös hoiab. see on kunst, teadus ja midagi äärmiselt erilist. ei oska sõnadesse pannagi.

näpunäiteid oli ka. mõned arusaamatud, nagu - ärge kunagi peske oma panni. või et visake minema küüslaugupress.

Laulev revolutsioon

Soomlane Harri Rinne võttis kätte ja pani kokku intervjuudekogumiku Eesti laulvas revolutsioonis osalenud muusikute mälestustest. Jube halvasti ja hüplikult kokku pandud, aga väga huvitavad intervjuud. Ma ju nõnna noor, et mäletada. Liiga kaugel ka Tallinnast, ehk muidu oleks ka öösiti laulmas käinud 8-aastase tirtsuna, kes teab.

Ilmselt on minusuguse ajaloovõhiku jaoks sellises intervjuude vormis või ka Mihkel Raua romaanivormis kirjutatud ajalugu ikka kõige söödavam. Sisaldab see ju inimlikke lihtsaid detaile ja elu. Ajalooõpikute poliitiline-sõjaline jutt jätab mu külmaks, ma ei saa aru. Ei tea, kas tahangi.

Huvitav ja hariv lugemine. Mõnel korral tõi heldimuspisaragi silma - eks minus ikka ole kergelt patriooti ka.