Halb karma - David Safier

Valisin raamatu, sest selle sisukirjeldus oli veider ja ootamatu. Inimene ärkab ühel hetkel üles ja on sipelgas. Muidugi tahan ma seda lugeda! Oligi lustakas ja tore suvelugemine. Tekst ladus, muhe ja kohati suisa naljakas. Näiteks ajas naerma see, kui sipelgas ähvardas ämblikku, et ta peeretab talle suhu, kui see peaks üritama teda ära süüa. Paha maitse siis mitu päeva suus. Selline huumor.

Aga vaatamata muhedusele ja sujuvale jutule ei saa see raamat mu käest väga kõrgeid punkte, sest sisu oli lõpuks ikka ülimalt lihtsasti ette-ennustatav. Lõpp läks kõige lihtsamat ja lamedamat teed ja lõpuks kujunes raamatust paras moraalitsemine. Juhis, kuidas oleks ikka õige elada ja hea ja õige inimene olla. See lõpplahendus oli ikka tõeline pettumus.

Deaf sentence - David Lodge

Mees jääb poolkurdiks ja on sunnitud oma professoriametist taanduma ja pensionile minema. Seigad ja kirjeldused, kuidas ta ei kuule ja ei saa asjadest aru. Lingvistikast kirjutab ka.

Aga üldjoontes jääb segaseks see, millest täpselt raamat on. Vist elust ja kurtusest ja surmast ja kurdiksjäämise traagika suhtelisest kohast kogu elu ja surma skaalal. Surmast räägib ta tõesti palju ja väga erinevaval viisil - jutuks on isa vananemine, tema enda vananemine, kurdiks jäämine ja pensioneerumine, suitsiidi teema sõidab ka sisse. Ühesõnaga sama teema erinevatest nurkadest ja käsitlustest ja mulle tundub, et lõpplahendusena ta mõistab, et on hullemaid asju kui kurdiks jäämine. Minategelase ja tema isa teema pidi olema ka autobiograafiline, nii et ei ole võimatu, et raamat on talle osalt terapeutiline kuulmise kaotamise, positsiooni ja autoriteedi kaotamise läbimõtlemine ja -tunnetamine.

Teema on sünge, kuid raamat ise ei ole sünge, ei ole pisarakiskuja. Ajuti pisut humoorikas, kuid üldjoontes selline mõõdukas emotsioonide ja mõtete tasakaal. Kõrget hinnet mu käest siiski ei saa - sedavõrd see mind ei kõnetanud ja lõppkokkuvõttes jäi natuke õlgukehitama panev tunne.

P.S. Kirjutamisviisilt huvitav trikk - ühe lõigu lõpus ütleb, et nüüd on aeg kolmandas isikus kirjutamise käes ja muudab perspektiivi seni minavormist temavormi. Huvitav, et ta annab eelnevalt märku sellest.esimese korra annab, teised korrad mitte. selleks, et mõista, miks ta seda teeb, peaks lähemalt analüüsima. küllap on minavormis teistmoodi teemad või lähenemised või tunded kui tema vormis kirjutatul.

Hermann Hesse Lapsehing

Klassikalist kirjandust ka sekka ja selkorral siis Hermann Hesse jutustustekogumik. Kunagi ülikooliajal pidime koolis lugema Hesse stepihunti ja leidma, kuidas see on Jungi teooriatega seotud. No ikka idi ego ja superego jutuga. Mäletan, et raamat oli hea ja Jungi leidsime ka sealt seest üles.

Lapsehing on esimene lugu kogumikust pealkirjaga Nürnbergi reis. Lugu on täiskasvanud inimese meenutus oma lapsepõlvest ja isakartusest, seletamatust tungist teha halba ja varastada, häbist ja piinast, süütundest. Ilusas keeles ja väga huvitavalt kirjeldab ta poisi sisemisi heitlusi ja emotsioone, mida ta justkui ise kõrvalt vaatab, samas olles võimetu nende tärkavate tungide vastu hakkama. Inimene on ebaratsionaalne ja heitliku meelega – seda olen ma alati arvanud.

Hea lugu! Võtan järgmised ette

Banana Yoshimoto - Köök

Muidugi kütkestas mind selle raamatu pealkiri, juba niivõrd toidufriik olen, et isegi ilukirjandust valin toidu-ja söögihõnguliste pealkirjade järgi.

Ei olnud söögist, ei olnud toidust, ei olnud kokast. Või siiski oli ka – peategelane oli kokk, toiduhuviline, gurmaan. Kuid see kõik oli ta elustiil ja olemise viis, mis oli muude elusündmuste ja raamatu põhiteema taustaks. Igal juhul väga tuttavlik oli see tütarlapse toiduarmastus ja söögitegemisrõõm. Ja teksti oli ikka pidevalt pikitud kirjeldus sellest, mis õhtuks või hommikuks söödi. 

Põhiteemaks oli aga hoopis lähedase inimese kaotus. Tüdruk kaotas vanaema, kes teda kasvatas. Ise oli ta veel noor, habras ja see mõjus talle väga halvasti. Huvitav oli, kuidas elu ta ümber muutus, millised inimesed sinna tekkisid, millised emotsioonid, mõtted ja tunded. Kõik kui unenäos, tundus ebareaalne ja kummaline. Midagi on neis jaapani raamatutes. Midagi sellist, mida ma ei oska päriselt sõnastada ega sellest arugi saada, kuid vaata emata väga süngele teemale ja keerulistele emotsioonidele, ei olnud see raamat selline pisarakiskuja kui oleks sama lugu Holliwoody filmina. Mingi rahulikkus ja emotsioonide stoilisus on selles kirjutamisviisis. Inimesed on vaatamata oma arust ära olekule kuidagi arukad, ei ole sellist drama queeni rolli võtmist kui võib kohata USA filmides. See on üks vähestest raamatutest, kus sellist teemat käsitletakse nii, et mul ei ole õudne seda lugeda. Ei tekita hirmu ja õudust. See ei tähenda muidugi,et see kõik poleks  olnud raamatutegelaste jaoks hirmus ja valus ja elumuutev. Ei oska tõesti sõnastada.

Keset raamatut tuli mulle halb üllatus – jutt sai läbi ja algas teine. Samal teemal, kuid kaotati armsam ja vend. Jälle väga noored inimesed. Ka autor ise oli noor, kui selle kirjutas aastal 1988 ja kohe auhindu võitma hakkas. Ka see teine lugu oli hea, liigutav ja köitev, nii et ma andsin andeks selle üllatuse. Jälle noored ja nende hingevalu ja sellega toimetulek. Allaandjaid polnud, alati ole mõttes see, et ükskord see valu ja vaev lõpevad, alles jäävad lihtsalt head mälestused, elu läheb edasi. Vaja lihtsalt mingil viisil hetkega ja iseendaga seni toime tulla. Selle loo lahendus oli küll mõnevõrra paranähtusi hõlmav, kuid pole viga, see isegi sobis sinna.

Muuseas, Banana ei ole autori päris nimi. Tegelikult on ta nimir Mahoko Yoshimoto ja mul on selle üle hea meel. Banana on nimena üsna totter.

Paddy Clarke hahaha

Raamat teismelise poisi maailmast ja vaatenurgast. Poiss nagu poiss ikka, käib koolis, kiusab väikest venda, kolab naabripoistega ehitusplatsidel, mängivad mänge. Ainult et need ei olnud mängud. Kõik oli justnagu päriselt. Mõni naabrinaine võiski olla Näiteks, kui lõi jala ära, teatas ta, et verd lahmab, sokk on märg. Kiskus soki jalast. Verd ei olnud. Kujutlusvõime ja reaalsus põimusid. Pidevad inimkatsed iseendaga. Mis juhtub kui ma hästi hästi kiiresti keerutan. Süda läheb pahaks. Oksendan. Huvitav, kas okset on maja juurest näha. Ei ole. Huvitav, kaua okse mädaneb. No vaatame. Käin iga päev vaatamas, näe, kuu aja pärast peaaegu polegi näha.

Ma ei tea, kas see raamat mulle meeldib. Laste mõttemaailma nägemine oli päris hirmus. See on hirmus, missuguses maailmas nad elavad - üksteisega konkureerimine, kõva mees olemine oli ikka üks olulisemaid asju. Eriti mängudes, kus näiteks ahjuroobiga üksteist taoti - kes rõvedama sõimusõna seepeale ütles, oli võitja. Pidev piiride kompamine, võimumängud.

Ka see, kuidas laps täiskasvanuid tajus, oli õudne - väikesed märgid, mis näitasid, et isa on halvas tujus ja võib väga kuri olla, märgid, et vanemad kaklevad, püüd kõigi meeleolu parandada.

Vist oli hea raamat, lihtsalt muutis see mu ärevaks. Lapsi peaks hoidma, aga see, millise maailma nad ise üksteise jaoks loovad, on lihtsalt õõvastav.

Lasse Lehtinen - punane mäenõunik

Lugesin seda juba jupp aega tagasi, ja vat enam ei mäletagi eriti hästi midagi

raamatututvustus üteb nii :)

Käesolevas teoses naerutab autor lugejat, kirjeldades soome ärimeeste kaubareiside juhtumisi. Purjuspäi keerab soome ärimees kokku igasuguseid lollusi, mis siis järgmisel päeval tuleb taas viina sisse uputada. Mõistagi teevad seiklustes kaasa naised, igasugused aferistid, kes Brežnevi päevil olid ennast Moskvas hästi sisse söönud, ning ka üks teadmishimuline eesti professor.
Tänu Talvesõjale kujunes Soome saatus teistsuguseks kui Eestil, aga Soome ärimehed oskasid Moskvas lömitada just niisama hästi kui Soome poliitikudki. Olude sunnil tuli Moskvas asju ajada eestlastelgi. Nüüd võime mõlemad vabalt naerda selle üle, kuidas see kõik vanasti oli.

Jahmatus ja värinad - Amélie Nothomb

See raamat mulle üsna meeldis.Peategelane töötab ühes Jaapani suurfirmas ja tal ei lähe seal üldse hästi. Ta ise ei ole ka üldse jaapanlane, belglane vististi hoopis. Pealegi ei saanud ma pool raamatut aru, kas tegu on mehe või naisega :) Miskipärast pidasin meheks, vist seetõttu, et ta ülemus oli naine ja nende vahel oli mingi kummaline hõõrdumine, samas kui ta imetles ülemust pidevalt.

Igatahes, suhted ülemusega ja juhtkonnaga lähevad nässu, talle keeratakse kaela mingeid tööülesandeid, mida ta ei suuda täita (mingi jõle raamatupidamisasi). Lõpuks lõpetab koristajana, keda alandatakse jne. Üsna jube ja lootusetu lugu selles mõttes. Aga lugu pidada olema autobiograafiline. Vaeseke.